And how sad have we been?

We’ll let you know

We’ll let you know

Oh, but only if, you’re really interested

Morrissey

Hill ei ole võtnud endale üle jõu käivat ülesannet toppida oma esimesse filmi kokku kõik, mida ta inimestest ja maailmast arvab. „Mid90s“ on väikese kaliibriga lugu veel lapseohtu varateismelisest Steviest (Sunny Suljic), kes elab ­1990ndate keskpaigas nukrat elu Los Angeleses koos oma ema ja vanema vennaga. Nooruke üksikema, kes sai lapsed liiga vara, tahab leida armastust (tema voodipartnerina teeb meeldejääva cameo ka kultusrežissöör Harmony Korine), endassetõmbunud vend peksab Stevie läbi igal võimalikul ja võimatul juhul. Üksildane poiss saab tuttavaks lahedate endast vanemate kuttidega, kes hakkavad hindama tema omalaadi huumorit ja ka rumalusest tulenevat hull­julgust. Stevie saab hüüdnime Sunburn ja õpib uute sõprade kõrval rulatamist ja ka elu. Näiteks seda, kas aitäh ütlemine tähendab tingimata, et sa oled gei. Ja seda, mis juhtub, kui liiga palju savu tõmmata või emalt rula ostmise jaoks 40 taala varastada. Ühesõnaga – tavaline ­teismelise piiridekatsumine. Aga „Mid90se“ teeb vaatamisväärseks Hilli võime luua lahedad tegelased, panna nad hea flow’ga kulgemisse, paigutada neile suhu vaimukas dialoog ja keerata nostalgianupp põhja Morrissey, Nirvana ja Wu-Tang Clani muusikaga.

See film (mida võib mõneti pidada hiljuti meie kinodes jooksnud ­Crystal ­Moselle’i skeidifilmi poisteversiooniks) suhtub rulakultuuri austusega, kuna Hill ise sai noore poisina tänu skeidiseltskonnale oma „rikka paksu juudipoisi“ mullist välja. Seega on „Mid90s“ isiklik ja südamest tulev. Natuke lihtsakoeline, paaris kohas veidi naiivne, aga samas väga tundlik, empaatiline ja soe.

Kinodes alates 7. juunist.