SKEEMID | Õpi proffidelt! Kuidas käituda, kui maratoni ajal häda peale tuleb?

Endised tippsportlased Jaan Kirsipuu ja Pavo Raudsepp selgitavad, kuidas väljutada seedejääke pikki tunde kestva spordivõistluse käigus, ning räägivad võimalikest ohtudest ja konkurentide vormi hindamisest selle protseduuri põhjal.

Suusarahva legend räägib mehest, kes sõitnud kord Tartu maratonil Harimäelt alla, keha ilusti ettepoole kaldes, jalad kindlalt klassikajäljes. Üht­äkki täitunud härra nägu kahtlase lögaga.

Mees asunud vaatevälja taastama, hõõrunud ja pilgutanud paaniliselt oma kipitavaid silmi, kuni nägigi taas ette.

Vaatepilt olevat osutunud aga üdini šokeerivaks ning – selleks ajaks kui härra lugu hiljem saunalaval pajatas – traumeerivaks. Mõned meetrid eespool laskunud naisterahvas olla parajasti tumedapritsmelisi liibukpükse üle puusade tagasi sikutanud. Kurvalt jõudnud suusasõber tõdemuseni: pole veel teise toitlustuspunkti juureski, kuid juba on talle näkku p...ndatud!

Mis seal ikka, sporti tehes tuleb ette. Vähesed aga teavad, et tegelikult on kestvusspordialade (kus tihti tarbitakse võistluse käigus palju vedelikke ja ka toitu) kehakergendamise metoodika taha traditsioonide ja kogemuste põhjal tekkinud omaette teadus. Näiteks on atleedil mõnikord mõistlikum pissida allatuult, teinekord aga vastutuult. Vahel saab häda ära teha üksi, teinekord on aga tingimata tarvis abimehi. Teada on seegi, millal on enda efektiivsemaks kergendamiseks mõistlik teha väike spurt ja millal jääda grupi lõpuosasse.