12. mai 2019 läks vähemalt HBO jaoks teleajalukku ühe globaalseks katastroofiks peetava seriaali finaaliga, aga ka poliitsarja „Veep“ lõpujaoga, mis hüvitas esimese kuhjaga. Kodanikena võikski poliitika meid kõvasti rohkem huvitada kui üks lohe siia-sinna.

„Veep“ alustas aastal 2012 BBC algupära „The Thick of It’i“ USA võrsena, samalt loojalt Armando Iannuccilt. Analoogse tegevustikuga on vahepeal ekraanidele jõudnud ka Briti sarja tegelastega (Malcolm „fucking fuckity fuck“ Tucker) ja Oscarile pürginud „In the Loop“ ja eks ka meie „Riigimehed“, mis jäi iido­leile alla vaid ropendamises, sest, noh, ETV.

„Veep“ jälgib endise senaatori Selina Meyersi (Julia Louis-Dreyfus) karjääri ase- ja põhipresidendina ning lõpuks taas presidendiks kandideerides. Küüniline on sarja sisu kohta kaugelt leebe öelda. Absoluutne ebainimlikkus, nihilism, õelus ja manipuleeriv omakasupüüdlikkus iseloomustavad tegelaste suhtumist kõigesse, ka oma kolleegidesse ja pereliikmetesse.

Väärtusi ega nn punaseid jooni lihtsalt pole, kõik sobib poliitsobinguiks. Järgmine käik valitakse sotsiaalmeedia trendide põhjal, kuvand on jumal. Sarjas (tänaseks ka päriselus) saavad riiki juhtima suvalised või jäledaimad kandidaadid. Pädevus või kogemus on teisejärgulised, ei huvita kedagi ka poliitika sisu või mõju riigile ja inimestele – ainus eesmärk on võimule saada või seal püsida.

Seitsme hooaja kestel ei jõudud sarja vahedus kordagi kaduda ja see lõpetati tipus. Isegi kui USAs päriselt toimuv on satiiril leiba käest võtmas, leiavad tähelepanelikumad kahest viimasest hooajast hulga nauditavaid paralleele. Eriti viimasel hooajal ei hoidnud tekstikirjutajad end enam üldse tagasi ja nii palju tihedat teksti, kaugelt üle kõige nišikama fantaasia piiri teraseid roppusi, toorest tabuvaba sõimu ning kiireid ja järjest ahastamapanevamaid teemapöördeid on täielik tipptase.

Kui rohkem ei viitsi, vaadake või viimane hooaeg (kus naaseb alati võluv Hugh Laurie). Soovitan kaeda ka supakate või tõlkega, sest tohutu tempoga teravused vahelduvad veel naljakama mumblecore-pominana ja osa sellest võib talupojale ehk kaotsi minna. Kes eelistab reaalsust vältida, võib nautida Iannucci nihkes geniaalsust tema viimase filmiga „Stalini surm“.

Painama jäi sest peaaegu 15 aastat liikunud Iannucci rändtsirkusest (kui BBC sarjad ka arvesse võtta) vaid üks küsimus: äkki suur poliitika käibki päriselt nii? „Veepi“ lõpuminutid – 24 aastat hiljem peategelase matustel – jätsid maailmale küll sutsu lootust, aga see tuleb meil kodanikena välja teenida.