Venna vend Tõnis Vint (22. IV 1942 – 22. VI 2019) in memoriam
Oma venda, kunstnik Tõnis Vinti meenutab kunstnik ja kirjanik Toomas Vint.
Kui ma kirjutasin „Kunstnikuromaani“, siis palusin Tõniselt luba kasutada oma tekstis tema kirju, mida ta mulle polaarjoone taha sõjaväkke saatis. Nüüd, pärast kurva teate saamist, vaatasin vanu fotosid ja lugesin neid kirju. Mul oli soov vend olematusest kas või korraks tagasi tuua ja lasta tal minu hinge liigutada. „Kunstnikuromaan“ on 1998. aastal kirjutatud raamat, kus ma tahtsin nähtavaks teha kuuekümnendad aastad – ajastu, kui Eesti kultuuris silmanähtavalt püüti vabaneda sotsrealismi kammitsatest.
Tõnis: Eelmisel reedel käisin üle hulga aja sümfooniakontserdil ja olin tunnistajaks ainulaadsele kogu Eesti ja NSVL muusikaajaloos – nimelt kanti ette Pärdi uus teos „Perpetuum mobile“ (esialgse pealkirjaga „Spiraalid“). See, et seda julgeti ette kanda, on omamoodi sensatsioon. Teos oli üliekspressiivne (peaaegu sürrealistlik). Kulminatsioonipunktis pidi peaaegu kogu saal hulluma!!! Minu ees istus üks daam, kes näris sellel ajal sõrmi, et mitte röökima hakata!
