Miila ja Kiska – ideaalne kassipaar

Kahe kassiga elu jagav arhitektuuriuurija Ingrid Ruudi leiab, et poliitikasse ei tohiks lasta ühtegi ilma kassi­kogemuseta inimest.

Ma ei teadnud, et olen kassi­inimene. Lapsepõlves ja hiljemgi olen elanud koos hoopis mitmesuguste koertega, segaverelisest taskubolonkast massiivse isepäise rotveilerini. Kokkupuuted kassidega lõppesid enamasti heal juhul aevastuste seeria, halvemal juhul paistes silmade ja näoga. Nii et ma hoidsin kassidest üldiselt ohutusse kaugusse ja olin sealt kaugusest oma arust ka suhteliselt immuunne sellele nunnufaktorile, mis mitmeid tuttavaid alailma jalust niitis.

Aga ei ole vist võimalik kasvatada last ilma looma mangumise faasi läbimata. Mu tütre esimene ihalusobjekt oli nunnu karvane šoti mägiveis, kelle Kalamaja hoovis pidamise võimaluste üle ta järjekindlalt argumenteeris. Ja kuigi ta kadriorulasest vanaema lapsepõlvelugude hulka kuulusid ka jutud lehmapidamisest sõjajärgses linnas, suutsin selle teema vaikselt siiski päevakorrast maha saada.