Üles kruvitud ja vabalangemises

Kas bipolaarse meeleoluhäire käes kiikumisest on võimalik end terveks ravida?

Aeg, kui Michael Douglasel avastati neljanda staadiumi kõrivähk, oli tema abikaasale Catherine Zeta-Jonesile elu raskeim. Stressiga lõi välja ka naise enda haigus – sedavõrd hullusti, et ta pöördus haiglasse. Ja sealt imbuski „pommuudis” avalikkuse ette: filmidiiva kannatab bipolaarse meeleoluhäire all! Zorro muusa ei hakanud meediaga peitust mängima, vaid tunnistas otsesõnu: olen jah maniakaal-depressiivne, olen üks miljonitest, kes selle all kannatab. Catherine Zeta-Jones põeb II tüüpi bipolaarset häiret, kus maaniaepisoodid on lühemad, kuid depressiooniperioodid on seda pikemad.

Äsja ilmus eesti keeles psühholoog Michael G. Pipichi raamat (originaal ilmus 2018) pealkirjaga „Leppimine bipolaarsusega”, mis käsitleb üksikasjalikult selle meeleoluhäire olemust. Nagu nimigi ütleb, tähendab bipolaarsus kahe väga erineva pooluse esinemist inimese tunneteatlasel: meeleolukõikumised käivad põhjast lõunasse, tipust põhja, tulikuumast sügavkülma.

Muidugi esineb igal normaalsel inimesel tundekõikumisi, aga häireks muutub see inimlik nähtus siis, kui maania- ja depressioonitsüklid toovad kaasa destruktiivseid tagajärgi ega lase inimesel täisväärtuslikku elu elada. Eriline salakavalus seisneb selles, et mida kõrgemal elumere laineharjal inimene ülevas meeleolus kihutab, seda sügavam kukkumine pimedusse ja jõuetusse sellele järgneb. Ebaõiglane, eks?