„Ämblikmees: Kodust kaugel“ - sihilikult vaoshoitud, aga siiski tore
Peter Parker ehk Ämblikmees (Tom Holland) on emotsionaalselt ja füüsiliselt omadega läbi, sest tema oli üks neist, kes võitles Thanosega, samuti oli ta ju viis aastat kadunud, kui ta koos poole universumiga ära „tolmustati“. Seega tahab Peter lihtsalt veeta koolivaheaega, teha tavalisi asju ja võib-olla liikuda natuke edasi neiuga, kellesse ta armunud on (Zendaya). Kuna tegu on superkangelasefilmiga, siis ei kulge teekond tõelise armastuseni loomulikult viperusteta.
Peterit jälitab Veneetsiasse, Prahasse ja Londonisse Nick Fury (Samuel L. Jackson) ning uus superkangelane nimega Mysterio (Jake Gyllenhaal), kes hoiatavad paralleel-Maalt varitseva ohu eest. Samal ajal kui Ämbu oma enesekindluseprobleemidega maadleb, avastab ta, et asjad pole päris nii, nagu nad paistavad, ning tõe ja valede vahelise piirjoone otsimine on ainus võimalus päev päästa.
See kõik painutab tavapärast superkangelasefilmi ülesehitust teismeliste komöödia poole ja tervikuna on selline kerge suunamuutus teretulnud. Nii tekib ruumi kaasahaaravatele ja lihtsatele komöödiamomentidele, kus Holland saab end näidata veidra tiinekana, kes otsib oma tõelist rada. Pidevalt ümberlülituv narratiiv – milles on ohtralt uusi paljastusi ohu kohta, millega Ämblikmees peab silmitsi seisma – on samuti kaasahaarav ja sisaldab huvitavaid lähenemisnurki reaalsuse ja näivuse teemale, mis tõenäoliselt saab olema järgmistes Marveli filmides olulisel kohal. Samuti pakub ruum, milles Ämblikmees tegutseb, üsna palju visuaalselt uut. Kui action-stseenid sisaldavad tavapärast „võitleme keset plahvatusi“ stiili, siis on filmis ka nii mõnedki väga muljet avaldavad ja hästi teostatud stseenid, milles Ämblikmees leiab end illusioonide maailmast.
„Kodust kaugel“ on otsekui maitsepuhastaja Marveli toidukäikude vahel – sihilikult vaoshoitud, aga siiski tore. Ja filmi lõpus ning lõputiitrite vahel toimuv lubab tulevikuks nii mõndagi ootamisväärset.
Kinodes alates 5. juulist.
