Kui robot kasvatab üles lapse

NÄDALA FILM: Ulmefilm "Tehisema" küsib, kas kas lapse saamiseks on tingimata meest või üldse inimest vaja.

„Tehisema“ tegevus leiab aset pärast sündmust, mida nimetatakse „väljasuretuskatastroofiks“, mil kosmoselaeva meenutavas isoleeritud keskkonnas võtab droid nimega Ema ühe 63 000 embrüost, aretab sellest loote ja kasvatab üles lapse – kuni vaatajad tutvuvad hakkaja noore naisega, keda nimetatakse Tütreks. Neiu kasvab teadmises, et seinte taga olev Maa on välja surnud tapva viiruse tagajärjel ja inimpopulatsioon saab taastuda üksnes nende labori tingimustes. Kogu tema maailmapilt kukub aga kokku, kui ühel päeval kostub punkri ukse tagant haavatud naise appikarje.

„Tehisema“ võtab vaatluse alla küsimused, mis on žanrile igiomased: kas robotitel võivad tekkida tunded ja kas masinad saavad ühel päeval hakata oma loojate üle valitsema, lisades huvitava paralleeli emadest kui samuti mõnes mõttes robotitest, kes teevad seda, mida nad on programmeeritud tegema, korrutavad samu lauseid ja teevad automaatselt samu liigutusi, otsekui neid juhiks kuskilt kesksüsteem ehk Emade Ema.

Filmi vaadates tekib hulganisti paralleele „Chappiega“, „Kuuga“ jne, isegi hiljuti meie kinodesse jõudnud Claire Denis’ veidrusega „Elu tähtede keskel“. Neid eristab eelnevast aga see, et „Tehis­ema“ kolm keskset tegelast on naised. Mõneti jõuame selle filmiga välja Jumalaema motiivini – kas lapse saamiseks on tingimata meest vaja? – ja astume sealt veel sammu edasi tuleviku suunas – kas lapse saamiseks on tingimata üldse inimest vaja? Intrigeerivad küsimused, aga jõuliste üldistuste või järeldusteni debütandist lavastaja Grant Sputore siiski ei jõua. Film pendeldab psühholoogilise suspense’i-draama ja märulipõneviku vahel, suutmata kummaski valdkonnas täit rahuldust pakkuda – ühest küljest ei hoita tempot ja ei anta vaatajale piisavalt nuputamist, et teda põnevusest tooliäärel värisemas hoida, teisalt aga hoidutakse kõvast madinast à la „Tulnukas“ või „Terminaator“. Sellest hoolimata on film omas žanris kõvasti üle keskmise, selles on nii sisulises kui ka visuaalses plaanis peidus paar päris toredat üllatust ja on selge, et austraallasest Sputore on andekas ja intelligentne režissöör, kes maandub peatselt Hollywoodi kuldpuuris.

Kinodes alates 19. juulist