Fotorealistlik „Lõvikuningas" ei tekita animatsioonile sarnast pinget

NÄDALA FILM: „Lõvikuninga" 260miljoniline uusversioon kulgeb emotsionaalselt ühtlasel tühikäigul. Loomad on päris, aga seetõttu ka vähe­ekspressiivsed; kõik varasemad süžeenõrkused on lappimata.

Disney väärib ilmselt aasta sadisti auhinda. Kümnendi kümnenda uusversioonina oma filmiklassikasse kuuluvatest animatsioonidest tuuakse kinolinale „Lõvikuningas“ – lugu lõvikutsikas Simbast, kelle isa Mufasa hukk 1994. aasta paljukiidetud originaalis põhjustas tervele põlvkonnale, siinkirjutaja kaasa arvatud, lapsepõlve ühe suurema trauma.

Mäletan hästi, kui vaevaliselt sai pisaraid tagasi hoitud, et mitte kõrvaltoolis istuva isa ees vesistades nõrkust välja näidata. Paar päeva hiljem emalt välja nõutud korduvkülastusel langes tamm muidugi kogu täiega. Küllap läheb osa lihtsalt suureks kasvamise paratamatu taaga arvele, aga toonane kurbus tundub nüüd ühtäkki üsna helge mälestusena, sest lavastaja Jon Favreau 260miljoniline uusversioon kulgeb emotsionaalselt ühtlasel tühikäigul.