Eestist tulevikumuusikat mängima ei tuldud
Aastatuhande lävel ellu kutsutud muusikasündmus jõudis tänavu juubeli künnisele ja tähistas seda vastavalt. Nagu alati, oli Konzerthaus kolm nädalat kogu maailmast saabunud noorteorkestrite päralt, kes kõrvuti klassikalise muusikaga mängisid tingimata oma rahva lugusid, sageli esiettekandes. Korraldajad olid seekord vaeva näinud, et 20. festivali eriliseks teha ja kutsusid kohale tervelt kaks ladina-ameerika noorteorkestrit: Orquesta Sinfonica Nacional Juvenil Chile’i ja teise samanimelise Dominikaanist. Esinemine Berliinis oli debüüt ka Slovakkia Noorte Rahvusorkestrile ja Tatari Noorteorkestrile. On tava, et kontserdi alguses tervitab orkester publikut emakeeles, mistõttu kuulsime tervitussõnu 18 keeles, kuigi küll mitte tatari keelt, selle asemel kostis vene keel. Tatarlaste solist, Bachi klaverikontserti nr 1 mänginud., hulga rahvusvahelisi preemiaid pälvinud Alexandra Dovgan oli alles 12 aastat vana. Temavanustele ehk kuni 14aastastele toimus Young Euro Classici raames veel omaette festival, kus lastele mitmetes töötubades õpetati pillimängu ja teostati muid kreatiivseid ideid, et jälile saada Euroopa ideele ja seda teadvustada. Eks ole ju klassikaline muusika parim kuller, kes Euroopa sõnumi maailma kaugematesse paikadesse kohale toob. Ma ei väsi imestamast, nähes-kuuldes orkestreid eksootilistest maadest mängimas klassikat: kuidas on võimalik tunnetada Beethovenit, Bachi, Brahmsi, Mahlerit niisamuti kui meie, olles pärit Hiinast või Ladina-Ameerikast? See ongi muusika ime ...
Korraldajad olid kava kokkupanekul, teadlikuna hetkepoliitika seisust, teinud rõhuasetuse muusika kui ühendaja pääle. Viimased kontserdid olid Hiina ja USA National Youth Orchestrate kanda, mõlemad „poliitiliselt turbulentsed“. „Me tahame meelega ignoreerida riikidevahelist vaenu, YEC on algusest pääle seisnud sõbraliku, lepliku üksteisemõistmise ja läbisaamise eest,“ ütles ürituse juht Gabriele Minz. Mitte iga kord pole olnud selle põhimõtte tõestuseks ette näidata juudi ja araabia juurtega Iisraeli muusikute ansamblit Galilee Chamber Orchestra Saleem Ashkari juhatusel. Mind on alati häirinud, juba Barenboimi Divanist alates, see naiivne usk ja osutamine: näete! on ju võimalik! juudid ja palestiinlased kõrvuti! mängimas Wagnerit! ei ole mingit konflikti! jne. Väga mõjuv ja emotsionaalne oli samas koori, publiku ja selleks puhuks kokku kutsutud seltskonna ühislaul Beethoveni 9. sümfoonia järel. Euroopa hümn „Ood rõõmule“ võiks olla kohustuslik teadmine kõigile, kes Euroopasse pikemalt jalga kinnitada soovivad.
Ootuspäraselt kõrgel tasemel oli ka Saksa ja Euroopa Liidu noorteorkestrite esinemine.
Minu kogemus on, et kui Eestist orkestrit, dirigenti, solisti või komponisti esiettekandel heliloominguga YEC-l ei ole, siis parem ära Eesti ajakirjandusse lugu pakugi, nagu poleks millestki kirjutada. Erinevalt varasematest ei olnud 20 aasta juubelil neist kedagi, ühtegi Järvit! Ometi saadi kenasti hakkama. Kui mitte Arvo Pärt rootsi O/Modərnti kavas polnuks, siis hakka või kahtlema, kas Eestis muusikuid ongi. Et Londonis Royal College’is viiulit õppiv Birgit Katriin Born ja Helsingis Sibeliuse Akadeemias metsasarve õppiv Paula Ernesaks Euroopa Liidu noorteorkestris Eesti "lipu all" mängivad, on siiski igavesti tore. Ka Saksa noorteorkestris mängib flööti 17aastane Naemi Võsand. Kontserdi vaheajal sain teada, et meie tennisisti Andres Võsandi tütar eesti keelt ei räägi, katsub aga paari aasta järel käia Eestis sugulastel külas, sest on ikka eestlane – pooleldi. Naemi on pärit Stuttgardist, õpib Saarbrückenis, on orkestris 13. eluaastast pääle ja tahaks sinna jääda lubatud vanuse, 19 aastat, lõpuni. „See mul orkestriga juba seitsmes projekt,“ ütles ta. Noorel inimesel veel palju projekte ees ….
