Briti lühikarvaline, kellele meeldivad kunst, kärbsed ja pojengid
Minu esimene kass oli legendaarne Nips. Rammusa lehmapiima peal talus kasvanud imekaunis hall karvapall, saba peaaegu sama lai kui ta ise. Kui ilus kass, ohkasid peaaegu kõik, kes teda nägid. Nipsu periood jäi perekondlikes kassisaagades aga ootamatult lühikeseks, sest keegi meist ei osanud oodata sellist mitmekesist turborallit, mis kodus kiirelt vallandus. Kardinates kiikumine, põhjalik põnts perekonna serviisi- ja vaasikollektsioonile, jõulukuuse ümberlükkamine, kolm korda lindude järele „lendamine“ kuuenda korruse aknast ning eriti värvikas episood mu seitsmendal sünnipäeval – vahukoore ärasöömine maasikatordilt. Ja see ei olnud mingi degusteerimise mõõtu amps, vaid ikka poole tordi mahus puhas vuuk. Mis kõige hullem – kui Nips juhtus kahtlustama, et käisid tema liivakastis asjal, siis oli kättemaks valus. Nurga tagant näkku kargavast kassist sai uus sport. Faktist, et hüpped tundusid vaat et olümpiakulla väärilised, oli kiljuvatel kahejalgsetel vähe lohutust. Ilmselgelt ei pidanud meie kassi, vaid kass meid. Mäletan sellest ajast, et vanaema käis vetsus alati riisiluuaga.