Kooselu koleeriku ja flegmaatikuga

Areeni suvesarja „Kunstiinimene ja kass“ lõpetab kunstiajaloolane ja kuraator Anu Allikvee, kes kirjutab oma kassidest Katist ja Kikist.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tunnistan, et enne kassiinimeseks saamist oli mul hoopis koer. Taksitaoline Max oli aktiivne sell ja temaga veedetud aeg meeldejääv – ägedad varahommikused äratused ja põnevad retked ilmaga, kui hea peremees koera õue ei aja, kuid koer perenaise endaga jalutama küll.

Järgmise pehme väärtusena tuli mu ellu kilpkonnavärviline Kati, kellest kasvas (vähemalt tema enda arvates) maailma karvaseim kass. Lisaks selgus, et vastupidi igasugustele eelarvamustele polegi kass vaid diivanikaunistus, kes pererahva kojutulekul paremal juhul vaid kõrvu liigutab. Koeraasendajana töötav Kati saatis mind alati tööle ja võttis ukse juures vastu ning nõudis kindlameelselt kuuekümne kassiminuti pikkust jalutuskäiku nädalas. Kuna ta sibas rihma otsas, ehmatas ta poolsurnuks kõik päriskoerad, kes soovisid „kena koerakese“ sabapoolega tutvuda. Vanemas eas vahetas ta jooksmise ratsutamise vastu, mistõttu korjasin oma imelise „krae“ tõttu komplimente karusnahafännidelt ja pahameelt loomakaitsjatelt.