Minna Hint: meelt tuleb avaldada, kui pole millegagi rahul

Minna Hint (38) on kunstnik ja filmitegija. Tema ja Meelis Muhu koostöös valmis 2017. aastal üksiku noormehe tundeelu kirjeldav film „Appi, ma vajan armastust“.

Alates eelmisest nädalast on aga kino Artis ekraanil sama tandemi uusim tõsielufilm „Jagada või mitte jagada“, mis jälgib, kuidas Hollandist pärit Mark otsib võimalust elada väljaspool kapitalismi ning kutsub inimesi liituma Tallinnas tegutseva kogukonnaga, kus elatakse ilma rahata.

Olme

On minu jaoks ulme. Kooselu kahe väikese lapse ja kristalliterapeudist mehega on minu jaoks endiselt igapäevane proovikivi. Igatsen mingit rahulikumat kulgemist, hetkel on kõik liiga intensiivne. Tegelen dokumentaalfilmidega, kuna olme on minu jaoks midagi nii müstilist ja tihti arusaamatut, et pean tagasi kerima ja uuesti vaatama. See aitab mul asjade tuumale lähemale jõuda.

Kehakinnitus

Mulle meeldib süüa. Meeldib eksperimenteerida, meeldivad võimalikult lihtsad lahendused. Salatid ja toormahlad, merikapsas. Kõrvitsa lõikan pooleks, määrin seest õliga ja lükkan ahju, sobib ka beebile. Ei ole küpsetaja tüüpi ja näpuga retsepte ei järgi. Viimati katsetasin kuusekasvudega oliiviõlis – panin kevadel purkidesse. Igasugused huvitavad leivalised meeldivad ka, eriti need, kus pool jahust on asendatud juurviljadega ja mis on alla hinnatud. Pooldan freeganlust ja prügisukeldumist. Unistan oma aiamaast.

Rännak

Turismi ma pigem ei harrasta. Eelistan pikemaid rännakuid, suisa koha peal elamist, linnadele loodust. Hetkel väikeste lastega tundub see kõik liiga keeruline, isegi nädalavahetusel maale minekuks tuleb nii palju asju kaasa pakkida. Siiski esimese lapsega veetsime koos elukaaslasega talvel paar kuud Tenerifel ja La Palmal, elades vaheldumisi nii koopas, telgis, skvotis kui ka Airbnb korterites ja saime hakkama käsipagasiga. Õnneks raskused ununevad ja sõelale jääb see koorekiht.

Looming, inspiratsioon

Koos Killu Sukmitiga olen neli aastat tegutsenud tasuta asjade poes ja kunstiruumis Kraam. Keda huvitab, leiab meid üles. Selliseid alternatiivseid „underground“-kohti võiks Eestis rohkem olla, kohti, kuhu võid tulla ka ilma rahata ja mille eesmärk ei ole materiaalne kasum. Mind köidavad alternatiivsed kogukonnad, Tingi ja Rainbow’ kogunemised, võimsad loodusjõud ja rituaalid. Üks lähiaja eesmärke on olla poliitiliselt aktiivsem, osaleda rohkem meeleavaldustel, sest meelt tuleb avaldada, kui pole millegagi rahul.