Mida näeb uhiuue Kai kunstikeskuse avanäitusel?
Tallinnas on käimas kaasaegse kunsti biennaal nimega Fotokuu. Selle kolmest põhinäitusest kaks on juba publikule avatud – rahvusvahelised grupinäitused „Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse“ EKKMis ja „Elavhõbe“ Tallinna Kunstihoones. Kolmas Fotokuu põhinäitus avatakse Kais ja selle pealkiri pole mitte vähem poeetiline – „Lase oma tähelepanul... pehmeneda ja laiali valguda“. Ma tegin vastupidi, koondasin oma tähelepanu kokku ja käisin nädal enne avamist endises allveelaevatehases kuraatorilt Hanna Laura Kaljolt uurimas, millega kaheksa maailma eri otstest pärit kunstniku töid koondav näitus publikut köita võiks.
Näituse pealkiri kõlab mu jaoks üsna esoteeriliselt...
See on huvitav. Minu isiklik suhestumine sõnaga „esoteeriline“ ütleb, et see mõiste jääb kitsaks. Ma sooviksin näituse idee avatumaks jätta, et inimene tuleks, kogeks ja teeks kogetust omad järeldused.
Näituse pealkiri tuleneb kehatööharjutusest ning kontseptsioon sai alguse minu tutvumisest somaatikamaailmaga. See on kehakäsitlus, mis keskendub keha sisemisele tajule ja kogemusele. Pealkiri kätkeb minu jaoks liikumise kujundit, milles lubame endal tulla kohale endas ehk pöörata tähelepanu enese sisse, ning selle kaudu avaneda ka teadlikumalt ja avaramalt ümbritsevale keskkonnale.
Kuidas see kõik Fotokuuga seostub?
Minu kogemus Londonis ja laiemalt kaasaegse kunsti väljal töötades on näidanud, et visuaalne on alati esiplaanil. Kogu süsteem toetub visuaalsele ringlusele, pildikultuurile, mis mõjutab nii seda, kuidas me kunsti loome, kui ka seda, kuidas kogeme.
Mulle tundub, et on toimunud võõrandumine keha loomulike rütmide tajumisest. Kuna Fotokuu on visuaalkultuuriga tihedalt seotud, siis mõtlesin, et ehk on meil võimalus sealt taastumise võtmes edasi mõelda ja tuua tähelepanu nii keha sees kui ka looduses laiemalt esinevatele peidetud protsessidele. Nähtava ilmnemine on vaid üks osa loomingulisest protsessist.
Mida me siis näitusel kogeda saame?
Me ei kasuta näitusesaalis elektrivalgust, et loomuliku valguse muundumine oleks tajutav. Liigume ju praegu talvise pööripäeva poole, läheb järjest pimedamaks.
Kaks keskset tööd näitusesaalis, Marie Kølbæk Iverseni 3D-animeeritud projektsioonid „Io/I“ ja Andrea Magnani söejoonistused „Untitled“, aktiveeruvad siis, kui hakkab hämaramaks minema – Iverseni projektsioonidel kujutatu tuleb pimenedes nähtavale ja Magnani töö puhul süütame päikeseloojangul õlilambid. Ka Sam Smithi 50minutilist filmi „Kiviajastute koreograafiad“ näitame Kai auditooriumis päikeseloojangul. Ja eesti kunstniku Nele Suisalu tantsuetendus, mis toimub näituseperioodi jooksul viiel korral, on samuti ajastatud päikseloojangu kellaajale.
Ikka on. Just see hetk, kui kõik ei ole sulle silmapilk kättesaadav või on natuke teise kvaliteediga, on täpselt samamoodi oluline osa näitusest.
Arvestades, kui vilgas kultuurielu Eestis käib ja kui palju sündmusi, festivale, näitusi meil toimub, on see üsna pretensioonikas ettevõtmine. Mitu korda tuleks näitusele tulla, et kõiki neid erinevaid asju kogeda?
Kui saab tulla mitmel hetkel, siis saab mitu kogemust.
Näiteks Arktikas pisikesel saarel elav Norra kunstnik Elin Már Øyen Vister tuleb Tallinna novembris. Ta ise nimetab ennast muusikuks ja korilaseks ning tema praktika põhineb kuulamisel. Ta kasutab süvakuulamise mõistet, kuulab looduses erinevaid paiku ja viib meid ka Tallinnas ühe korra jalutuskäigule, mille käigus õpetab tähele panema erinevate tajude kaudu.
Soomest pärit Pia Lindman nimetab end tervenduskunstnikuks. Ta on 2008. aastast tegelenud vana soome ravipraktikaga, mille nimi on Kalevala luuparandus. See ei ole ainult performance, vaid ravi, mida Pia kahel korral Kais läbi viib.
Keda sa kuraatorina näitusele ootad?
Näitus on kõigile. Kõigil meil on keha ja seega võime luua. Mind on alati huvitanud selline laiem loomingu käsitlus. Tulla näitusele ja kogeda teost, ka see on looming. Meie elu on looming.
