Tulles aga tagasi Weinsteini juurde, siis on meie ajastu suurim paaria juhtumisi ka väga huvitav inimene. Ta on tähtis filmiajaloo aspektist, sest muutis suurel määral USA filmitööstust, andes võimaluse mitmetele filmidele ja filmitegijatele, kes suurstuudiote all poleks iial saanud nautida sellist loomingulist vabadust, nagu Weinsteini stuudio ­Miramax neile lubas. Ja lisaks – milline kirvenäo ja tohutu karismaga juudi poiss, filmihull ja seksuaalpredaator, kes jõudis välja Hollywoodi absoluutsesse tippu ja langes sealt kujuteldamatusse põrgusse, rebides endaga kaasa ka oma venna. Pöörane sõit. Ent on veidi kahju, et režissöör Ursula Macfarlane otsustas millestki nii põnevast nagu Weinsteini skandaal sedavõrd keskpärase ja tasapaksu filmi teha. „Puutumatus“ räägivad Weinsteini endised kolleegid, ajakirjanikud ja muidugi ohvrid. Nende jutu taustaks mängib kurb muusika ja vahelduvad arhiivikaadrid inetust Weinsteinist. Meenutatakse mehe kohutavaid tegusid, nutetakse ja film tammub staatiliselt ühtlase tempoga oma nukrasse, ettearvatavasse lõppu.

See kõik on info edasiandmise mõttes muidugi efektiivne, üldhariv ja ka laia publiku uudishimu rahuldav. Aga suurema üldistuseni – miks asjad läksid nii, nagu nad läksid, ja mis selle suuremahulise tragöödia laiemad tagajärjed on – keeldub režissöör miskipärast minemast.

Kinodes alates 20. septembrist.