Kirjanik Sergei Dovlatovi (1941–1990) nimi võiks olla eesti lugejatele tuntud. See pooleldi juudi päritolu kirjanik elas aastatel 1974–1976 Tallinnas ning emigreerus 1979. aastal Nõukogude Liidust Ameerikasse. Sellest ajast on möödas juba nelikümmend aastat. Dovlatov kirjeldab tollast igapäevaelu N Liidus kerge irooniaga. Millised (mitte)valikud haritud inimese ees tol ajal ikkagi seisid? Seda iseloomustab hästi tuntud vene kirjaniku Daniil Granini tsitaat raamatust: „Südametunnistuse ja alatuse vahel on üks praegu. Tuleb end sellest praost läbi pressida.“ Dovlatov vastab talle: „Mulle tundub, et selle prao kõrval on üles seatud hundirauad.“
Dovlatovi kirjutatud jutud meeldisid kriitikutele ja kirjastuste töötajatele, aga neid ei avaldatud, sest nad polnud „ideoloogiliselt“ sobivad – ei kiitnud nõukogude korda, andsid märku autori ükskõiksusest kommunistliku ülesehitustöö vastu. Mõned kirjanikud siiski paindusid, mõned murdusid avaldamise nimel ja Dovlatov nendib: „Need, kel õnnestus end avaldada, maksid selle eest ränka hinda.“ Raamatu avaldamine Leningradis ei õnnestunudki. Siis kolis Dovlatov Tallinna, kuid siin nurjas KGB viimasel hetkel raamatu ilmumise.
Tallinna iseloomustab ta nii: „Mõned peavad seda ülemäära miniatuurseks, kondiiterlikuks, läägeks. Kuid mina tean, et nendel kookidel on oma sisu. Tallinn on vertikaalne, introvertne linn. Vaatad gooti torne, aga mõtled iseendast. See on kõige vähem nõukogulik linn Baltikumis.“ Isiklikest tagasilöökidest hoolimata oli Tallinn üks kolmest tähtsamast linnast Dovlatovi elus. Teised kaks olid muidugi Leningrad ja hiljem New York. Ameerikasse elama sõitnud Dovlatov on vene emigratsiooni kirjeldades vaimukas, halastamatu ja täpne. „Meie emigratsioon jaguneb tinglikult kolmeks vooluks. Koguni neljaks: poliitiline, majanduslik, kunstiline ja avantüristlik.“ Aga dissidentlus ei ole eriala, sellega on välismaal raske elatist teenida. Peab midagi ka päriselt oskama teha. Ta kirjutab ühe dissidendi kohta: „Karavajev oli ainult kangelane. Kahjuks ei ole see elukutse. Ta vihkas Nõukogude režiimi. Kuid elu väljaspool seda kaotas Karavajevi jaoks mõtte.“ Dovlatov oskas kirjutada ning mõne aja pärast saavutas ta USAs kirjandusliku tuntuse.
Dovlatovi Ameerika-vaatluste kõrgpunkt on tõdemus: „Vabadusel ei ole ideoloogiat. Vabadus soodustab ühtmoodi nii head kui halba.“ Selle üle tasub põhjalikult mõelda Eesti poliitikutel, kes kujutavad ette, et vabadus eksisteerib ainult mingis kindlas erakondlikus ja ideoloogilises vormis ja nagu tänu sellele. Just vastupidi – ainult tänu vabadusele saavad eksisteerida erinevad erakonnad ja ideoloogilised platvormid. Vaat niimoodi, seltsimehed!
