Selleks filtriks peaks olema väärtused, mida toimetuserahvas intuitiivselt jagab ja alateadlikult edasi annab, sellist õnne valemit sise-eeskirjadesse ega töö­lepingusse raiuda pole võimalik. On see kõigi nende aastate jooksul püsinud sama või ajas muutunud?

Alguses, 1989. aastal polnud õiget Eesti riikigi, leht maksis 70 kopikat. Ekspress lasi käiku uue mõiste: OR, okupatsioonirubla (terminis sisaldus oluline annus iseseisvusvõitlust), ja tolle perioodi äritehingud käisidki orrides-fimmides-demmides. Leht töötas ainult tõsiste teemadega: kaheksal leheküljel avaldati nädalast nädalasse väitlusi riikluse de jure ja de facto kohta, põhiseaduse preambuli, enamlaste ja kelamlaste võitluste kohta, sõimati kommareid ja endiseid. Ei ridagi spordist (Ott Tänak oli alles sipukates) ega argimuredest (poes polnud piima, kortermajadele ei jagunud kütet, aga toonasest Ekspressist te selle kohta artikleid ei leia). Pehmetele väärtustele, lihtsale inimesele oma argimuredega polnud Gründertum’i ajastul kohta. Kes viitsiks tänapäeval sellist lehte lugeda?

Ekspressilik õnne valem on tähendanud alati millegi suurema kui isikliku õnne jahtimist. Suured plaanid, suur raha, olgu või sigadus, aga peaasi, et suur.

1991. aasta putšisuve Eestis meenutatakse heroilis-traagilises toonis, Ekspressile oli aga Hans kusagilt välja kaubelnud valge Cadillaci ja toimetuserahvas uhas sellega huilastes mööda linna ringi (kadunud Kalev Kesküla lisaks siinkohal, et joodi Royal-piiritust Mehukattiga). Eks­pressi kunagine peakujundaja Tõnu ­Kaalep (rahu tema põrmule) nentis, et Ekspressis vastu pidamise ja läbi löömise eeltingimuseks on „egotsentriline maniakaalsus“. Positiivses võtmes.

Paar aastat hiljem hakkas Ekspress ennustama inimeste saatust täpsemalt kui nõid Nastja: kui meil ilmus intervjuu all­ilmategelasega, siis mõni päev hiljem leiti too tüüp elutuna Männiku karjäärist vms. Miks Gorbatšov, Sarkisjan ja teised jämedate kuldkettidega Krasnodari, Permi ja Kaasani sellid neid „avameelseid pihtimusi“ meile üldse usaldasid, ei tea ma siiani.

Siis tõusid teemaks narkootikumid, uus ja seni kajastamata trend Eesti ajakirjanduses, ööklubides ja Liiva ladude reividel hakati rohkesti vett jooma. Kui Nelli Kalikova lehes ennustas saabuvat aidsiepideemiat, ei uskunud teda alguses keegi.

Tähtis oli rahvusliku kapitali sünd ja Ekspress kosutas seda, kuidas oskas. Majandustoimetaja sünnipäevale kitsukestes toimetuseruumides laekus pool Eesti Panka (eesotsas Siim Kallasega, neil oli Kentmanni tänavast Tatari tänavale läbi hoovide vaid paari minuti tee).

Hakkas ilmuma sari „Kuidas nad rikkaks said“ ja rikkaks saanutelt telliti esseesid teemal, mis on nende meelest hea elu. Lugejauuring kinnitas, et meie tüüplugeja – mõistagi võitjate põlvkonnast – on postmodernistliku ja elu nautiva hoiakuga.

Jah, 1990ndatel oli Ekspressi õnne valemiks raha teenimine ja ellu jäämine. Kõigest hoolimata. Ning pidev mure rahvuskehandi vaimu seisu pärast.

Uus sajand lükkas ühiskonna uutele radadele.

Mis asi see euroliit on?! Ähmane poliitmoodustis sai praktilise sisu, kui mõisteti, et sealpool Schengenit saab raha teenida palju kiiremini ja lihtsamalt. Eesti Ekspressi hakati lugema Hispaanias, Soomes ja Austraalias. Leht läks järjest paksemaks, sest inimestel tekkis raha ja reklaamiandjal oli vaja see kätte saada. Kõik rääkisid mingitest futuuridest ja optsioonidest. Talse aina tõusis.

Käesoleva ajastu märksõnad on kliimasoojenemine ja globaalne eestlus. Rahvuslikust kapitalismist pole enam paslik rääkida, õieti polegi teist. Meediat kontrollivad juristid. Ideede asemel lehvivad intriigid, poliitikud on politikaanidele alla andnud. Poliitiliselt ebakorrektseid nalju ei tehta. Aga kultuurist rahvuskehandi hoidmiseks puudust pole, seda jätkub ja jääb ülegi.

Võitjate põlvkond peesitab loorberitel ja mõistatab, kuidas nad oma kõvade väärtustega on üles kasvatanud lumehelbekeste – empaatiliste ja sotsiaalselt vastutustundlike inimeste põlvkonna. Millal neid üldse kasvatati, kogu aeg oldi ju tööl?

Ekspressilik õnne valem on tähendanud alati millegi suurema kui isikliku õnne jahtimist. Suured plaanid, suur raha, olgu või sigadus, aga peaasi, et suur.

Et tunnetada end osana millestki suuremast, pead sina elu juhtima, mitte elu sind. Ole nupukas, uudishimulik ja töökas, kaeblemine edasi ei vii, hädaldamine on igav. Ära unusta musta huumorit ja eneseirooniat. Ja tulebki suur õnn õuele.