Mul on midagi öelda
Kliimasõdalane Greta Thunberg on avaliku tähelepanu all veedetud aasta jooksul andnud maailmale palju: lisaks säästliku eluviisi propageerimisele näitab ta meile, mida suudab üks väike inimene, või, nagu nimetas üks Fox Newsi saatekülaline: vaimselt haige Rootsi laps. Kanal palus Gretalt vabandust kohe sealsamas saates, aga kui pahatahtlik retoorika (millega meie siin Eestis ju harjunud oleme) kõrvale jätta, on fakt, et Greta Thunbergil on üsna mitu psühhiaatriliste haiguste klassifikatsiooni kuuluvat diagnoosi. Aspergeri sündroom, obsessiiv-kompulsiivne häire ja selektiivne mutism. Lisaks on tüdruk ise rääkinud üheteistaastasena põetud depressioonist ja söömishäiretest (mille põhjustas mure planeedi pärast).
Nendest häiretest räägib ta sama otsekoheselt kui kliimasoojenemisest, tehes sellega suure teene neile lastele ja lapsevanematele, kes samade hädadega kokku puutuvad.
Näiteks teadsid vähesed enne, kui Greta selle TedExi loengus välja ütles, mis asi on selektiivne mutism (SM). „Ma olin äärmuslikult introvertne tüüp,“ ütles Greta, „ma ei rääkinud üldse, sest mul polnud midagi öelda. Nüüd on.“ Saal naeris ja aplodeeris.
Valikulise vaikimise varasem nimetus oli valitud vaikimine, sest mitterääkimist peeti inimese tahtlikuks otsuseks. Aastaks 1994 mõistsid diagnostiliste juhendite koostajad, et sellised vaikijad, kes pole bioloogilises mõttes tummad ega põe afaasiat, pole vaikimist valinud jonnakusest või pahast tujust. Selle all kannatajad annaksid palju, et nad saaksid rääkida.
Sageli peetakse vaikijaid ülimalt ujedateks inimesteks – seda nad ei ole. Vahe on selles, et keskmisest häbelikum inimene sulab üles aeglaselt, kohanemine võõra vestluspartneriga nõuab lihtsalt rohkem aega. SM-ga inimesel aga kordub päevast päeva muster, et sotsiaalsust ja avatust nõudvas situatsioonis (näiteks klassi ees) ta hangub ära nagu jänes autotulede käes.
Ta jätab kangekaelse või jonnaka ja ebaviisaka mulje ja kui ta tajub negatiivset hoiakut, pole lootustki, et ta suust sõna kuuldavale tuleb. Mida rohkem teda survestatakse, seda rohkem läheb ta paanikasse ja seda kindlamalt ta suu sulgub.
Kui afaasia puhul (ajuhäire, mis võib tekkida näiteks insuldi järel) ei tule õiged sõnad meelde ja kaob võime sõnadest aru saada, siis vaikival mutistil on olemas sõnavara (tihtipeale on ta väga intelligentne, nagu Gretagi), ta saab teiste kõnest täitsa normaalselt aru, aga kõri oleks nagu krampis!
Rääkimisfoobia algab tavaliselt varases lapsepõlves, kui laps satub ootamatult täiesti uude sotsiaalsesse keskkonda, lasteaeda näiteks. Tüdrukutel esineb seda veidi sagedamini kui poistel. Uuringud näitavad, et see pole mingi ränga psüühilise trauma tagajärg, vastupidi – SMi all kannatajatel ei ole leitud keskmisest rohkem hingelisi üleelamisi. Küll aga on nad ülitundlikud, võtavad kõike südamesse.
See on sotsiaalärevuse häire, mis piinab tuhandeid lapsi, aga ka täiskasvanuid. Suurem osa kasvab umbes 22. eluaastaks sellest välja, kuid mitte kõik.
Pidev lõksus olemise tunne on, selgitas oma olukorda Sabrina Branwood (35) BBC-le antud intervjuus (ta tippis vastused arvutisse). „Asi pole selles, et ma ei taha rääkida – ma tahan vägagi,“ kinnitas naine. (Sabrina kahetseb südamest, et ta ei suutnud oma vanaema eluajal talle öelda, kui väga ta memmest hoolib.) Ta ei leia tööd. Ja sellises olekus on peaaegu võimatu leida endale sõpru ja elukaaslast ja üldse iseseisvat elu elada.
Inimene satub isolatsiooni, sest teised arvavad, et ta ei taha suhelda (või peavad teda suisa ülbeks).
Tegelikult ongi suurtel inimestel selle häirega raskem elada kui lastel, sest lapsi aitavad vanemad enesestmõistetavalt, aga täiskasvanute puhul seda enam ei eeldata. Ajapikku kujuneb selle häire tõttu depressioon.
Üks noor eestlanna räägib oma SM-teemalises blogis, et on vaikimise pärast kannatanud koolikiusamist: suured poisid hoidsid väikest tüdrukut kinni ja nõudsid naerdes, et ta midagi ütleks! Hinded olid tüdrukul head, aga erialavalikuga tekkisid raskused. Lõpuks õppis ta pagariks – see amet ei nõua justkui rääkimist. Aga tööd leidis ta vaid pagaritöökoja kastitõstjana... Kui inimene on vait, siis ei saa teised teada, mis on tema tegelikud võimed.
Kui Greta ühel päeval lõpuks suu lahti tegi, kuulas teda kogu maailm. Tema tegi oma puudest supervõime.
