David Garrett: inimlik lähedus on ka väga oluline osa kunstnik olemisest
Rahmaninov ja Brahms
Ma olen suur Rahmaninovi fänn, eriti meeldivad tema sümfooniad ja klaverikontserdid. Ja ma olen ka suur Brahmsi austaja, mulle meeldib klassikalise muusika romantiline ajastu – seda muusikat kuulan palju. Üldiselt on igas žanris muusikat, mis mulle meeldib, ja sellist, mis ei meeldi. Võin aga täie kindlusega öelda, et muusika kõige erinevamates avaldumisvormides on mu põhiline inspiratsiooniallikas ja selle ümber on põhimõtteliselt ehitatud kogu mu elu.
Cliffhanger’id
Kuna reisin töö pärast nii palju, siis pole viimastel aastatel eriti kinno jõudnudki. Õnneks on Netflix ja sarjad, nagu „Stranger Things“, „Troonide mäng“, „Dexter“… Meeldivad seriaalid, millel on head cliffhanger’id (e.k ripplõpp, pingeline olukord), mis tekitavad tahtmise ikka edasi ja edasi vaadata.
„With a little help from my friends“
Mulle pole oluline, kus ma olen, vaid kes minuga koos on. Kui sõbrad on ümberringi, võib kodutunne tekkida ükskõik kus. Mõnus õhtusöök ja jutuajamised pere või sõpradega annavad nii palju. Hea läbisaamine pereliikmetega annab tugeva baasi elus hakkama saamiseks. Inimlik lähedus on ka väga oluline osa kunstnik olemisest, tuleb teada nii elu kõrg- kui madalpunkte. Ilma selleta heaks kunstnikuks ei saa.
Loodus, rahu ja vaikus
Kõik, mida emotsionaalselt oma töösse panustan, saab innustust ka loodusest. Loodus teeb imesid, eriti kui seda kombineerida rahu ja vaikusega. Mul on aeg-ajalt vaja end välismaailmast ära lõigata, et kontsertideks valmistuda, aga see on isolatsioon positiivses mõttes, see meeldib mulle. Ja kas on midagi veel värskendavamat kehale ja hingele kui tervisejooks pargis või rannas.
