Pensionisüsteem peab olema ka poliitiliselt jätkusuutlik

Isamaa ettepanek vähendada riigi vastutust pensioni valdkonnas on loogiline ja mõistetav, ent ähvardab tulevikus ühiskonnas asjatult suuri pingeid tekitada.

Viimaste kuude pensioniteemaline debatt on olnud intensiivne ja kirglik. Osa on keskendunud minevikule. Kas praegune süsteem on toiminud hästi või halvasti? Teised on lähenenud maailmavaateliselt, vahest lausa usupõhiselt. Neil puudub isegi teeseldud huvi dialoogi, mõjuanalüüside, alternatiivsete variantide või teiste kogemuste vastu. Kuna praegune süsteem on nende silmis valedele alustele loodud, ei soovi nad seda parandada, vaid lammutada.

Sellise tagasivaatava või dogmaatilise lähenemisega jääb aga vastamata kõige tähtsam küsimus. Nimelt, milline praktiliselt teostatav pensionisüsteem kõige paremini täidaks valijate ootusi ja teeks seda halvenevates demograafilistes tingimustes jätkusuutlikul moel? Kui töökäsi jääb järjest vähemaks ja vanemaealisi tuleb juurde, muutub riigil aina keerulisemaks tagada ootustele vastavaid pensione.