Reps võis olla juba väsinud, kuid ta ei näidanud seda välja. Ta kuulas edasi Šmiguni küsimust: „...mis meie ühiskonnast või noortest tulevikus saab, kui me teeme kõik, et laste elu kuidagi lihtsamaks muuta. Kas me ei kasvata siin sääraseid pehmosid? [---] Et ärme nüüd lastele liiga teeme ega tekita suurt stressi jne. Kas teie ministrina ei muretse meie tuleviku pärast? Mis nendest lastest siis ikkagi lõpuks saab?“

Reps tänas ja siis lajatas: „Jah, kahjuks muretsen küll.“

Reps rääkis, et laste vaimne tervis on väga-väga murettekitav. „Suitsiidirisk, väga tugev kalduvus enesehävitusele, lõikumised, per­spektiivitunde puudumine – kas see kõik annab signaali, et meil on haridussüsteemis ülekoormus? Väga paljude uuringute tulemused näitavad, et me mitte ei ole liiga pehmed, vaid nõuame endiselt liiga palju.“

Sisuliselt ütles Reps välja selle, mis ammu teada: Eesti lapsed on küll Euroopa kõige targemad, kuid väga õnnetud.