Lõpetage halamine riigi suunas, vastutus lasub kohalikel juhtidel

Väga kahju, et Lõuna-Eestit laastanud torm ja sellele järgnenud elektrikatkestused – kõige enam on meedias kajastatud, kuidas Võru elektrita jäi – liiga kergelt läksid. Suhteliselt suure tõenäosusega kõik praegu virisevad, siis unustavad ja keegi ei õpi midagi.

On aga sümptomaatiline, et enamus kes sõna saavad ja mida meedia võimendab, halavad riigi suunas. Et miks riik ei tee ja miks riik ei päästa. Vaatame jälle hea tsaari poole Toompeal.

See on aga vale.

Kui piimatööstur Ülo Kivine suunab meedias (Delfi, 29.10) süüdistava näpu ministeeriumite poole, siis ta eksib rängalt. Kui Võru haigla juhataja Arvi Vask peab ise kanistritega Elvast (elektrikatkestuste tõttu) Võrru bensiini vedama, siis ei ole see kangelaslikkus, vaid tegemata töö. Kui kohalikule omavalitsusele kuuluv aktsiaselts Valga Vesi avastab, et neil pole piisavalt generaatoreid, siis pole see paratamatus, vaid jälle tegemata töö.

Eestis on ammu olemas hädaolukorra seadus ja kes mida tegema peab, on teada. Õppuseid ja koolitusi on tehtud nii et maa must. Keegi ei saa teadmatuse taha peituda. Kui tegu pole just elutähtsat teenust osutava ettevõttega (ning juustu- ja piimatehased seda pole), siis on reegel tegelikult väga lihtne: see on 100% teie enda mure, kuidas hakkama saate. Enda asi on osta generaator, sinna sisse kütus või sõlmida lepingud, kes, millal ja kuidas hädaolukorra tingimustes kütuse kohale toob.

Kui rääkida elutähtsa teenuse pakkujatest – nendeks on ka haigla või vee- ja kanalisatsiooni ettevõte – , siis tuleb mängu kohustus – teadke, et peate valmis olema. Kellegi poole ei saa näpuga näidata, vaid tuleb esmajärjekorras peeglisse vaadata. Võru haigla generaator ei tööta. Lihtne, süüdi haiglajuht, et pole varunud kütust või pole sõlminud kellegi kolmandaga kütuse kohale toomiseks lepingut. Kui Valga Veel pole piisavalt generaatoreid, siis aktsiaseltsi juhid ja Valga linna juhid võivad omavahel vaielda, kelle süül, aga igal juhul on vastustus teil. Mitte Tallinnas ministeeriumis.

Hädaolukorraks valmisolek pole teoreetiline jutt, vaid seadusega pandud kohustus. Haigla, kanalisatsioonifirma ja kohalik omavalitsus ei saa valida, kas olla valmis või mitte, nad peavad seda tegema. Juhtuda võib palju. Torm, tuul, terrorism, tulekahju, „rohelised mehikesed”. Kohalik omavalitsus on seaduse järgi elutähtsat teenust korraldav asutus. Konkreetses asutuses ja ettevõttes vastutab selle juhtkond.

Ajakirjanikuna oleks muidugi meeldiv kajastada (küll saaks toredaid pilte), kuidas peaminister Jüri Ratas ja siseminister Mart Helme, kummikud jalas, Valgas kaevust vett pumpavad või Võrus elektriliinide parandamist juhendavad, aga see ei ole nende töö. Lõuna-Eestit räsinud tormi, sellest tekkinud probleemide ja tagajärgede likvideerimise puhul tuleb vasutajate otsimisel pöörata pilgud allapoole.