Eesti kavatses korraga välja saata 34 Vene saatkonna töötajat

1920. aastate algul puhkes Eesti ja Venemaa vahel tõeline diplomaatiline sõda: vastastikused väljasaatmised ja vahistamised muutusid peaaegu igapäevaseks.

Varsti pärast Tartu rahulepingu sõlmimist alustas Tallinnas tegevust Nõukogude Venemaa saatkond. 18. veebruaril 1920 saabus Eesti pealinna naaberriigi 35-liikmeline esindus eesotsas ­Issidor Gukovskiga. Kuigi Gukovski ja tema alluvate otsene ülesanne oli korraldada kaubandust Venemaa ja muu maailma vahel, oli ta ühtlasi idanaabri diplomaatiline esindaja. Esimene „päris“ saadik Maksim ­Litvinov esitas oma volikirja aastapäevad hiljem, jaanuaris 1921. Samal ajal astus ametisse ka esimene Eesti saadik Moskvas Tõnis Vares.

Vene saatkond Tallinnas paisus kiiresti, septembris 1920 oli saatkonna hingekirjas 88 inimest, järgmise aasta veebruaris juba 109 (neist tosin sõjavangide ja põgenike vahetamise Eesti-Vene segakomisjoni Vene delegatsiooni koosseisus). Nende äramahutamiseks osteti septembris 1921 maja Pikk tänav 19, mis kuulub Venemaale tänapäevalgi. Kahtlemata polnud diplomaatiliseks ja muuks esindamiseks säärast rahvahulka vaja, küll aga salakuulamise korraldamiseks. Sama tegid muidugi ka eestlased Moskvas.