Eesti litside hiilgus ja langus
(2)
See võis olla umbes 1986. aastal, mil käisin teismelise poisina ansambliga "Modern Fox" Lillepaviljonis esinemas. Meiega oli kaasas kadunud Hans Hindpere, pianist ja helilooja. Tagasiteel kontserdipaigast linna näitas Hindpere bussiaknast üht eestiaegset eramaja ja ütles :"Vaadake poisid, siin asus sõja ajal litsimaja ja mina käisin siin klaverit mängimas, kui ohvitserid lõbutsesid!" Hindpere, kes võeti Saksa sõjaväkke päris sõja lõpul vaid 16-aastase poisina, pääses ilmselt otsesest rindetegevusest, kuid mõne ohvitseri tentsikuna oli tal võimalus näha täiesti teistsugust maailma – pahelist, salapärast ja ehk ka glamuurset. Maailma, kus sõda tähendas uusi kliente, kes arveldasid uue valuutaga.
Muidugi, litsid olid olemas ka 1986. aastal ja ka neis oli uue põlvkonna teismelisele midagi glamuurset – esindajaks klassikaline „Viru lind“. Nad liikusid peenes hotellis, kandsid välismaa riideid ning tegid koostööd võimudega – alates hotelli portjeest ja lõpetades KGB pealtkuulamistoas suitsetavate majoritega. Kui selline seksitöötaja-spioon muutus koledaks, vanaks või labaseks, oli tema karjääril kriips peal. Noblesse oblige.
Milline oli elu sõjaaegses lõbumajas, võib aimu saada kirjanik Uno Lahe (1936-2008) veidrast novellist „Bordelli likvideerimine“ (Loomingu Raamatukogu, 1974). Siin nähakse asju Tallinna „vabastaja“ – Nõukogude sõduri – vaatevinklist, kelle jaoks sakslastega koostööd teinud naistes ei saa olla midagi inimlikku, bordellis midagi glamuurset. Sama, kollaboratsiooni prisma läbi on kirjutatud Lilli Prometi (1922-2007) „Pimedate akende ajal“ (1961). Ega vist eesti ilukirjandus pikaks ajaks eriti rohkem nii sügavale bordelli ei eksigi – vähemalt mitte eestimaisesse.
Süvauurimuse kodumaise prostitutsiooni ajaloost on teinud ajaloolane Heino Gustavson (1923-2005), kelle „Kõige vanem elukutse“ (1991) lahkab prostitutsiooni eelkõige majanduslikust aspektist, aluseks marksismi ühe alusepanija Friedrich Engelsi (1820-1895) tees, mille järgi prostitutsioon põhineb eraomandusel ja peab kaduma koos sellega. Kuid tollestki raamatust võib välja lugeda üht: kolmekümnendate lõpuks oli Eesti prostitutsioonis alanud „uue hingamise“ ajastu, mis kajastus eelkõige uut tüüpi prostituudi jõulises astumises vanale mängumaale. See oli rikas, haritud linnapreili, keda ei ajendanud enam traditsioonilised motiivid.
Kuri saatus versus lõbus elu
Traditsiooniliselt oli Eesti tolleaegne prostituut vaene, maalt linna õnne otsima sattunud ja siin kas lapseootele või muul viisil sotsiaalsesse lõpp-peatusse pidama jäänud neiu, keda ähvardas üürikorterist väljatõstmine, kellel polnud tööd ega peret. Just sellisest neiust sai aastatega viinalembeline, kähedaks suitsetatud häälega tänavalits, kes uulitsalaternate all väljakutsuvas poosis mööduvaid härrasid tülitas.
Samm kõrgemal olid „oskustöölised“, kes reeglina olid koondunud restoranide ja kabareede juurde. Ettekandjad ja baaridaamid olid üsnagi märgistatud ning nende töökohustuste piirid kaunis hämarad. Toona nii moodsad tantsulokaalide naisorkestrid olla kõik lisaks tantsumuusikale pakkunud ka muid naudinguid, ikka sealsamas restoranide omaette kabinettides ehk separeedes. 1920.-30. aastatel ei käinud Soome turistid siin mitte odava viina, vaid hõlpsalt kättesaadavate naiste pärast: näiteks Helsingi restoranides oli ettekandja tantsule palumine keelatud, Tallinnas aga lubatud. Internetieelsel ajastul, kus seksiseikluste otsimine ei olnud pelgalt hiireklikk, osutus selline süsteem väga hästi toimivaks: restoranide daamid olid siiski viisakad, võõrkeelt valdavad ja kenad naised, kelle jaoks härradega suhtlemine oli vaid väikeseks haltuuraks.
Möödunud sajandi kolmekümnendad aastad Eestile tähendasid majandusliku tõusu ja globaalse avanemise perioodi. Areenile astub uut sorti seksitöötaja: iseseisev, vaba ja haritud; pigem kurtisaan või seikleja kui hoor. „Lõbutüdruk“ selle sõna parimas tähenduses – see, kes pakub ning leiab oma tegevusest lõbu.
Sõjaeelsete aastate uurimused näitasid, et sellise naise motivatsioon on kaldunud rahateenimiselt „eneseteostuse“ suunas. Need olid noored linnapreilid, sageli headest peredest, gümnaasiumiharidusega. Rohkem kui vajadus raha järele ajendas neid õnne katsuma seiklushimu, vajadus põnevate kogemuste ja ühiskondlikke norme taunivate naudingute järele. Meestekeskses maailmas võis selline kontseptsioon tõesti tähistada mõningast moraalset iseseisvust, võimalust mängida meestega oma kaartidega.
Glamuur ja šampanja
Selle sündroomi tagamaad viivad meid teisele poole maailma – Hollywoodi. Ameerika filmitööstus oli helifilmi algusaastatel äärmiselt vabameelne ning kajastas julgelt teemasid, mis hiljem pikki aastakümneid tabu olid. Üheks teemaks, millest Hollywoodi stuudiod kujundasid oma kaubaartikli, oligi prostitutsioon. Ajastu lemmikuks muutus kuldse südamega tänavatüdruk – vaene, kuid aus neiu, kes raskete olude sunnil (näiteks, et elatada oma 1929. aasta majanduskriisis laostunud peret) võttis jalge alla öiste tänavate libeda tee. Jah, teda ootasid nii mõnedki katsumused, ning ka šampanjast ja austritest küllastunud ööklubid ja nende patroonid ei toonud kaasa oodatud õnne. Siiski viis tee ta lõpuks kokku niisama ausa ja ülla miljonärivõsukesega, kelle käevangus filmi viimases rullis ikka altari ette sammuti. Puhas armastus pühitses kõik ning naise patud põlesid selle ülevas leegis tuhaks. Miljonäripoeg andestas, vaataja tihkus nutta.
Ajastu glamuurseimad filmistaarid tõusid Hollywoodi „talkie’de“ ehk varajaste helifilmide taevasse just prostituudi rollidega. Uue trendi seadis Greta Garbo esimene helifilm „Anna Christie“ (1930). Seksapiili ja elegantsi etalonid – Joan Blondell, Jean Harlow, Barbara Stanwick – kehastasid üksteise võidu seksuaalseid sööjatare, vampe, kes kasutasid mehi ära ning kelle relvaks oli seks. Hollywoodi üks kuningannasid Joan Crawford säras igal aastal ühes-kahes filmis, mis olid variatsioonid „kuldsüdamega tänavatüdruku“ teemast, 20. sajandi tuhkatriinuloost. Filmisari „Gold Diggers“ (mis tähistab naissoost õnneotsijaid, kes ronivad mehelt mehele, kuni leiavad nii raha kui armastuse) tõi kinodesse masse ka Eestis.
Filmitööstus muutus päevapealt, kui USA stuudiod allutati moraalikoodeksile, mis selle esivõitleja, Will H. Hays’i järgi sai tuntuks kui „Hays’i kood“. Seksuaalsed teemad roogiti filmidest välja, suudluste kestvus piirati sekunditega ning naisnäitleja naba ei tohtinud enam ekraanil näha olla. See jäik tsensuur jäi Hollywoodis valitsema 1968. aastani ning lõi olukorra, kus asju tuli õppida ütlema läbi lillede. Glamuursete tänavatüdrukute aeg oli läbi, erandiks vaid filmid, kus prostituut lõpuks oma eksimust tunnistades huku valib (nagu näiteks 1940. aasta suurhitt „Waterloo sild“ Vivien Leigh’ga peaosas).
Litside gümnaasium
Ameerika filmid jõudsid Eestisse väikese hilinemisega. Kuid ei ole vaja kaugelt paralleele otsida: noored neiud, kelle armastatuim meelelahutus oli kino, leidsid glamuurses lõbutüdrukus oma uue kangelanna; kinnituse sellele, et mehi on võimalik armastuse lahinguväljal põlvili suruda ja endale seeläbi teatud sotsiaalne positsioon välja võidelda. Kui Pariisi moeajakirjadest õpiti väljanägemist, siis Hollywoodi filmidest õpiti käitumismalle. Kinost sai neidude meistrikursus.
Loomulikult ei ole elu ja filmi vahele tegelikkuses võimalik tõmmata paralleele, kuid filmikunst on ühiskondlike normide kujundamisel pea niisama jõuline faktor kui nende kajastamisel. Kui Lenin midagigi märkimisväärset ütles, olid need tema sõnad kinokunsti kui kõige tähtsama kunstiliigi kohta. Noored naised, kes kolmekümnendate teisel poolel oma karjääri alustasid, olidki needsamad, kes sõja-aastail Wehrmachti ohvitseridele peent äraolemist pakkusid. Eestis viibinud Saksa sõdurite mälestused maalivad kohalikest lõbustusasutustest üsna roosilise pildi, mida ilmselt mälestuste Photoshop on veelgi kaunimaks töödelnud.
Sõja-aegade üks lõbusamaid intsidente hõlmab samuti seda teemat. 5.detsembril 1941 määrati Saksamaa okupeeritud Ida-alade (Ostland) Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissariks SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmann. Võimud olid nõutud – kuidas hoiatada uut võimukandjat, et tema nimi kõlab maakeeli suisa ropult? Proua Litzmanni nõudmisel vahetas perekond nime ära, kasutades nüüd kirjapildis kuju „Lietzmann“. Kuid reaktsioon oli lõbus: Tallinna müüdavad naised tituleeriti nüüdsest „lietzideks“, mis näitas, et ei prostitutsioon ega huumorimeel ei olnud Siberisse küüditatud.
1939. aasta Eesti ei olnud võrreldav Eestiga aastal 1929. Sõjaeelseks aastaks oli vähemalt Tallinn muutunud moodsaks, nägusaks, rahvusvaheliseks linnaks. Ringvaadetest ja seltskonnaajakirjadest näeme, et Eesti daamid teadsid, mis on viimane mood, glamuur ja elegants.
Ei ole põhjust kahelda, et ka Eesti seksitöötajate eliit vastas täielikult Euroopa standardeile – ning võib-olla on ära teeninud tänu ka selle eest, et president John Kennedy veel kuuekümnendatel (oma tänukirjas väliseestlastele, kes tema kandidatuurile hoogsat lobitööd tegid) meenutas oma 1939. aasta kevadsuvel Tallinnas viibitud päevi heldimusega.
Fotod on illustratiivsed ja neil olevad inimesed ei ole seotud artikli teemaga.
