Eesti piimast tehti enne sõda nööpe ja kamme

Kodumaisest piimast valmistatud kunstsarv ehk Lactonit jõudis 1930. aastatel Tallinnast nii Kanada kui ka Austraalia turule. Lähematest maadest rääkimata.

Ettevõtlik Valgamaa mees ­Oskar Kerson rajas 90 aastat tagasi Tallinna tehase, mis hiljem tegi Eesti keemiatööstuse üle maailma tuntuks ja hinnatuks. Riia Polütehnikumi keemikuna lõpetanud Kersoni soov saada töösturiks pärines juba üliõpilasajast.

Naastes kodumaale pärast ligi kaheaastast teenistust Moskvas kaubandusatašeena, viis ta oma kavatsused ellu. „Otsustasin luua tööstuse, millele leidub tooraine kodumaal,“ kirjutas Kerson hiljem mälestustes. Teda paelus uus ja moodne materjal – galaliit. See kreeka keelest tulnud sõna on tõlkes piimakivi – galaliiti valmistatigi piimast.

Piimakivi – Coco Chaneli lemmik

Galaliit leiutati poolkogemata. 1897. aastal sai Hannoveri vabrikant ­Wilhelm Krische tellimuse valmistada valge koolitahvel, kuna Saksa kooliõpetajad ei tahtnud enam kriidiga mustale tahvlile kirjutada. Koos keemik Adolf Spitteleriga leiutaski Krische uue materjali, patenteerides selle Lactoformi nime all juba järgmisel aastal. Lactoform oli poolsünteetiline polümeer, mida valmistati formaldehüüdiga töödeldud kaseii­nist (piimavalgust). Peagi töötasid prantslased samast materjalist välja ka oma variandi ning nimetasid selle galaliidiks.