Eesti põgenikud: “Meie arstid koristavad koridore ja WCsid”
Pärast teise maailmasõja lõppu elasid Saksamaal põgenikelaagrites kümned tuhanded eestlased.
Mitmed riigid nägid neis eelkõige odavat tööjõudu.
Euroopa seisab silmitsi üha suureneva põgeniketulvaga. 70 aastat tagasi olid ka eestlased põgenikud. Pealetungiva punaarmee eest jättis oma kodumaa ja põgenes merd või maad mööda Läände enam kui 70 000 eestlast. Neist umbes 40 000 jõudis Saksamaale. Sõja lõppedes olid eestlased ja teised rahvad paljudes põgenikelaagrites üle kogu Saksamaa. Nende olukord Saksamaal oli trööstitu ja hullemgi kui praegu Euroopasse saabunud põgenikel.
Sõja lõpul Saksamaale pääsenud põgenike abistamiseks loodi humanitaarorganisatsioon ÜRO Abistamise ja Rehabiliteerimise Administratsioon ehk UNRRA. Ent põgenike – nende seas eestlaste – olukorra leevendamise asemel püüdis see hoopis sunniviisiliselt neid okupeeritud kodumaale tagasi minema. Märtsis 1947 UNRRA seda põgenikele teataski. Avaldusele reageeris ägedalt Briti valitsus. „Pagulaste sunniviisiline tagasisaatmine ei saa tulla kõne alla. Seda on juba korduvalt kinnitatud ja see ei vasta Briti valitsuse poliitikale.“
Õnneks suvel 1947 võttis pagulased üle Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon ehk IRO. IRO püüdis immigrante ka tegelikult aidata. Seni olid põgenikest huvitatud riigid vaadelnud neid kui odavat inimmaterjali. „Arvestati peamiselt oma majanduspoliitilisi huve ja ei lastud end häirida humaansetest taotlustet. Põgenikkude värbamisega tahtsid riigid esmajoones abistada iseennast, mitte aga pagulasi. Selle tõttu polnud emigratsiooni õieti, vaid ainult töölevärbamine laagrisse tagasisaatmise õigusega,“ kirjeldas Ferdinand Kool põgenike nende seas eestlaste nukrat olukorda. Edasi loe Eesti Ekspressist.