Vene lennukite sissetungid oma naabrite õhuruumi pole midagi uut. Juba 80 aastat tagasi olid Soome, Norra ja Rootsi hädas tundmatute lendavate objektidega, mida hakati kutsuma kummituslennukiteks. Eestile olid need kutsumata külalised siis vaat et juba igapäevane nähtus ning neid tervitati tihti tinarahega.

Lennuk või meteoori mürin?

Oli oktoobri lõpp 1936. Sotankylä põllumees August Simppa tegi väljas viimaseid toimetusi, kui järsku märkas õhtutaevas ida poolt lähenevat valgusekuma, mida saatis võimas mootorimüra. Ta ruttas kähku sellest teistelegi teatama. Ja peagi vahtis, kael õieli, taevasse pool küla. Kahtlast mootoripõrinat kuuldi sama päeva varahommikul ka Sallankyläs. Pealtnägijate sõnutsi liikunud lennumasin lõunast põhja. Piirivalve alustas nende teadete põhjal juurdlust.

Paraku ei andnud juurdlus mingeid tulemusi. Ei Soome ega ­Norra võimudel ei läinud korda kindlaks teha, kas tegemist oli tõepoolest tundmatute lennukitega või oli „mõne meteoori langemise mürin petnud kohalikku rahvast“. Niisugune ametlik seisukoht pahandas kohalikke elanikke, kelle väitel polnud tegemist ei meelepette ega meteooriga. Nad olid endiselt kindlad, et Põhja-Soome ja Norra asustamata maa-alade kohal teevad pikki treeninglende mõne võõrriigi lennukid.

Kuna võimud ei suutnud rahuldavat seletust anda, hakkasid nii Soomes, Norras kui ka Rootsis levima kõiksugu oletused ja kuulujutud. Ajakirjanduski käsitles kummituslennukite teemat elavalt. Ühed arvasid, et Saksamaa katsetab põhjas asustamata piirkondade kohal uusi lahingulennukeid. Teised pidasid kummituslennukeid venelaste omadeks. Oletati isegi, et need lennukid kuulusid jaapanlastele, kelle salapärast laeva olevat nähtud Põhja-Soome ja Norra vetes (Soomel oli toona pääs Põhja-Jäämerele).

POLIKARPOV R-5: Umbes selline võis olla mõni Eesti taevas tiirelnud kummituslennukitest. 

Kummituslennukite lugu pälvis tähelepanu välismaalgi, sealhulgas Eestis. Siin peeti kõige tõenäolisemaks, et Lapimaa tundrate kohal teevad harjutuslende Vene sõjalennukid. Nimelt paiknes Soome piiri lähistel koguni seitse N Liidu lennuvälja, neist Valkeasaari peaaegu Soome piiril ja Kandalakša vaid 70–80 kilomeetri kaugusel. „Et Vene lennukid harjutustel satuvad Soome maa-alale, selles pole midagi imestusväärset. On ju Vene lennukid korduvalt ka Eesti territooriumi kohale sattunud, kuigi näiteks Narva juurest lähem Vene lennuväli umbes paarisaja km kaugusel on,“ kirjutas Vaba Maa.

Venelaste ainuke aken maailma

„Lennuväljade rohkust Soome rajal tuleb seletada sellega, et viimastel aastatel Vene on pööranud erilist tähelepanu riigikaitse arendamisele põhjas,“ seletas Vaba Maa. Näiteks ehitasid venelased kümnendi keskel välja suure sõjasadama Barentsi mere äärde Aleksandrovskisse, Soome ja Norra piiri vahetusse lähedusse. Samas paiknes ka lennuväli. Põhja mereväebaaside rajamine andis venelastele vaba ja ühtlasi ainsa juurdepääsu maailmameredele. Sel eesmärgil ühendati kanaliga ka Soome laht ja Valge meri, mis andis võimaluse sõjalaevu saata Soome lahest Valgele merele ja vastupidi.

„Et riigikaitses on õhujõududel suur ülesanne täita, siis on arusaadav, miks N. Vene õhubaaside loomisele Soome ja Norra rajal on pandud erilist rõhku. Kummituslennukite ilmumine aegajalt Põhjas tõendab ainult Vene riigikaitse töö intensiivsust kauges Põhjas – aknal laia maailma,“ resümeeris Vaba Maa.

Venelaste vilgas tegevus seadis ohtu Põhjamaade julgeoleku. Novembri hakul 1936 kirjutas Svenska Dagbladet, et ainuüksi kõrgest kultuurist ei aita Põhjamaade julgeoleku tagamiseks. Soome, Norra ja Rootsi peavad olema valvsad põhjas toimuva suhtes. „Venelased on loomas militariseeritud maa-alasid piiri ääres, milliste otstarve on üsna läbipaistev. Meie näeme siit lõunast põhjas ainult keskööpäikest ja nabamaade hämarust, kuid sealt aga pääseb Golfi hoovuse tõttu suurele ja avarale Atlandile.“

Neid siiski pole olemas!

Jaanuari lõpul 1934 jõudis Soome kindralstaap seisukohale, et kummituslennukeid pole olemas. Kohe, kui oli saadud teateid salapäraste lennukite ilmumisest Soome territooriumi kohale, laskis kindralstaap korraldada Põhja-Soomes õhuvalve. „On tehtud kindlaks, et niisugused teated on põhjendamata. Kuuldused saladuslikest lennukitest on alguse saanud mitmesugustest valgusnähtustest ja valgussignaalidest.“

Otsingud siiski jätkusid, sest aasta hiljem teavitas Soome kaitsevägi avalikkust järjekordse juurdluse tulemustest kummituslennukite kohta. „Suurem osa kuuldusi kummituslennukitest on tekkinud mitmesugustest valguse ja helifenomenidest, kuid siiski ei või kindlasti öelda, et kusagil ei ole nähtud mingit kummituslennukit. Kui niisuguseid lennukeid tõesti on nähtud, siis peavad neil olema mingisugused tähtsad ülesanded, milliseid sooritavad suurima osavusega,“ vahendas Postimees.

Ka Norra ajas kummituslennukeid taga. Jaanuaris 1935 saatis Norra merevägi ristleja Olaf Trygg­vasoni retkele piki Norra rannikut kuni Põhja-Jäämereni. Ristleja külastas neid kohti, kus oli nähtud kummituslennukeid. Kaks aastat hiljem, jaanuaris 1937 saadigi vettpidav tõend. Harstadist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuvalt saarelt leiti suitsupomm, mida lendurid kasutavad avamerel õhuvoolude uurimiseks. Seda pidas Norra merevägi tähtsaks tõendiks kummituslennukite olemasolu kohta.

Septembri lõpul 1937 märgati Rootsis Karlskrona mereväebaasist, kuidas üks tundmatu lennuk lendas üle Karlskrona kindluse. Lennukil puudusid igasugused tundemärgid. Vahejuhtum leidis aset ajal, kui toimusid Rootsi laevastiku manöövrid. Tõenäoliselt oli külaliseks Vene luurelennuk. Märtsis 1938 lendas Põhja-Soomes üle Satamakylä tundmatu lennuk, mida tund aega hiljem märkasid ka paarisaja kilomeetri kaugusel asuva Rootsi Kuttaise küla elanikud. Lennuk lendas idast läände.

Hiljem muutusid võõrad sissetungijad üha jultunumaks ja ega keegi enam kahelnudki, et tegu oli Vene lennukitega. Näiteks veebruaris 1939 lendas idanaabri lennuk Viiburi linna suunas nii madalalt, et kõik eraldusmärgid olid nähtavad. Soome kohal koguni kaks tundi viibinud lennukit küll tulistati, kuid ei tabatud.

Punakotkad „eksisid“ Eesti kohale

Eesti kohale „sattusid“ Vene lennukid veelgi sagedamini, ent siin ei nimetanud neid keegi kummituslennukiteks. Piiri rikuti peamiselt Narva kandis. Tavaliselt seletasid lendurid, et neid viis eksiteele Narva jõgi, mida nad pidasid Luuga jõeks. Meie kaitsevägi ja piirivalve sarnaseid „eksitusi“ tavaliselt ei uskunud.

12. augustil 1930 ilmusid Narva lähedal Vanaküla kordoni juures silmapiirile neli Vene vesilennukit. Algul liikusid need piki piiri Narva poole, siis aga keeras üks neist Eesti kohale. Piirivalve avas sissetungija pihta tule, lennuk omakorda piirivalvurite pihta. Lõpuks lasid meie piirivalvurid vesilennuki alla ning see kukkus Vene territooriumile.

Nõukogude valitsus lubas nagu ikka võtta tarvitusele kõik abinõud, et niisugused juhtumid edaspidi ei korduks. Aga juba augustis 1932 manööverdasid Eesti rannavetes Meriküla all neli Vene ristlejat ning õhus tiirutasid vesilennukid.

Suvel 1934 maandus Narva-Jõesuus taas Nõukogude vesilennuk, mis tegi harjutuslendu Leningradist Luugasse. Väidetavasti ei suutnud noor lennukooli kasvandik orienteeruda ning sattus hoopis Narva-Jõesuusse, mida pidas Luugaks. Selsamal suvel „eksis“ Komarovka juures Eestisse veel teinegi Vene sõjalennuk. Lennuki pihta avati püssituli, misjärel rikkuja kadus tagasi Venemaale.

Lennukeid tervitati kuulipildujatulega

Erilise jultumusega paistsid idanaabrid silma 5. veebruaril 1936. Sel kolmapäeva pärastlõunal ilmusid Narva linna kohale ootamatult kolm Nõukogude luurelennukit. Siiski, piirivalve märkas Vene lennukeid juba enne piiri ületamist. Gatšina lennubaasist pärit lennukid lähenesid Eestile korrapärases rivis Kingissepa poolt piki raudteed. Kuigi ilm oli udune, võis palja silmaga näha viisnurki lennukite tiibadel.

„Need olid lumesuuskadega varustatud sedatüüpi kahepinnalised lennukid, mis on SSSR’is määratud sõjaliseks luuretegevuseks,“ kirjeldas Vaba Maa. Vaevalt olid lennukid Eestisse jõudnud, kui nende pihta avati kuulipilduja- ja vintpüssituli. Paraku mööda, sest venelased lendasid rahumeeli Narva suunas edasi.

Kui Vene lennukid ilmusid Vasknarva kohale, avati siingi nende pihta maruline kuulipilduja- ja püssituli. Tabada polnud lihtne, sest lund sadas tihedalt. Lennukid tiirutasid kümmekond minutit ­Vasknarva, Permisküla ja Peipsi järve kohal ning lendasid seejärel üle Narva linna. Ent niipea kui nad linna kohale said, avati nende pihta kuulipildujatuli. Venelased pagesid piiri poole, saades seal korraliku lahkumistervituse kuulirahe kujul.

„Sellisel jämedal kombel piiriseaduse rikkumist, kus kolm lennukit tiirleb rohkem kui tund aega Eesti territooriumi kohal, pole venelaste poolt veel kunagi olnud,“ kirjutas Vaba Maa päev hiljem.

Jultunud piiririkkumised jätkusid

Sama jultunult tungiti Eesti õhuruumi 16. augusti hommikul 1936, kui viisnurki kandev lahingulennuk ületas kuulipildujatulele vaatamata Eesti piiri ning lendas Kulgu sadama suunas. Tegi seal mõne tiiru ja maandus seejärel Joala mõisa heinamaale. Maandumist märkas kohalik politseikomissar, kes ühes teistega sündmuspaigale ruttas. Ent kui mehed olid jõudnud lennukist umbes saja meetri kaugusele, tõusis see õhku ja võttis kursi Venemaale. Kuigi piiril võeti lennuk taas kuulipildujatulega vastu, õnnestus sel karistamatult lahkuda. Seekord viibis Vene lennuk Eesti territooriumil pool tundi ja kaugemal kui kunagi varem.

Pühapäeval, 15. veebruaril 1937 ületas põhja pool Narva-Kingissepa raudteed Eesti piiri Vene ühepinnaline lennuk. Kuna möllas lumetorm, siis seekord arvati, et lennuk eksis tormis. Lennuk sõitis piirilt otse Narva linna poole. Raudteejaama kohal lennuk pööras ringi Narva vanalinna poole, ent seejärel kadus silmapiirilt N Venemaa suunas. Üldse viibis võõras lennuk Eesti kohal kümmekond minutit.

Juunis 1938 ületas Narva taga Eesti piiri Vene pommilennuk ja lendas umbes kilomeetri kõrgusel edasi Narva linna poole. „Piiripunktis märgati lennuki lähenemist aegsasti ja piiri kohale jõudnud lennuki suunas avati tuli. Vaatamata sellele lennuk lendas edasi Narva kohale, pöördus sääl ümber ja lendas tuldud teed jälle tagasi. Seekord ületas ta piiri lõunapool Narva-Kingissepa raudteed. Ka sääl avati lennukile piiripunktist tuli, mis aga lennuki suure kõrguse tõttu tulemusi ei annud,“ kirjeldas Sakala. 80 aastat hiljem pole midagi muutunud. Piiririkkumine on idanaabri „kotkastel“ lihtsalt veres.