Märtsis-aprillis 1917 haaras Eestit revolutsioonijärgne võidujoovastus. Pärast eestlaste võimsat jõudemonstratsiooni Petrogradis 26. märtsil* andis Ajutine Valitsus Eestile haldusautonoomia: sündis Eestimaa (rahvus)kubermang, mis hõlmas senise Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa. Seepärast kujuneski Ajutise Valitsuse kohtuministri Aleksandr Kerenski ja „Vene revolutsiooni vanaema“ ­Jekaterina Breško-Breškovskaja saabumine Tallinna 9. (22.) aprillil tõeliseks rõõmu triumfiks. „Midagi ei olnud iseloomulikum revolutsiooni mesinädalate romantikale, kui Kerenski käik Tallinnas,“ kirjutas Eduard Laaman hiljem. Sellise üldrahvaliku vaimustusega pole vist ühtegi teist riigimeest Eestis vastu võetud.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,28 € Osta artikkel