Mulle tuleb vastu vana mees, toetudes raskelt ühe käega kargule ja sirutades teist tervituseks, mis osutub soojaks embuseks. Mehe silmad on naerul, terased ja soojad samal ajal. Vana hea Beso, mõtlen ma kohtumisest heameelt tundes, ainult pisut väsinum ja hapram kui viimati.

Vantaa äärelinn on täis kauneid parke, kaljurahne ja lilleklumpe. Päise päeva ajal võid näha põõsas jänest, oravatest-linnukestest rääkimata. Selles idüllilises vaikuses seisavad paraja vahega korrusmajad. Ikka nii, et iga korteri rõdult avaneks kasvõi tükike segamatut vaadet pargile, metsale või lasteväljakule. Ühes neist majadest elab Soome üks väheseid nii kõrge tasemega poliitilisi pagulasi Vissarion (Besarion, Beso) Gugušvili oma perega. Elab alates novembrist 1995, pärast pikki rännakuid ja võitlust, jahituna Vene võimude ja venemeelse presidendi Eduard Ševardnadze juhitud Gruusia võimuhaarajate poolt, tagaselja mitmeks eluajaks vangi mõistetuna. Esialgu Armeenias ja Tšetšeenias varjudes ning seejärel viisa lõppemiseni Leedus elades, kus paraku tema eksiilisoovile eitavalt vastati. Ka Mart Laari valitsuselt eitava vastuse saanuna (ametlikku avaldust soovitati Besol mitte esitada) julges lõpuks Soome riik Beso ja ta pere kaitseks välja astuda. See on väga erandlik samm Soome diplomaatia ajaloos. Ja samas nukker tõdemus Eesti poliitika kohta de facto.

Peaminister eksiilis

Beso on Gruusia peaminister eksiilis, sest ei tunnusta jõuga võimule saanud Ševardnadze ja sealt edasi kulgeva võimurea legitiimsust. „Mind oleks saanud ametist vabastada ainult president Zviad Gamsahhurdia, aga tema seda ei teinud. Riigipööre 1993. aasta jaanuaris oli mässajate ja venelaste toega korda saadetud kuritegu demokraatlikult valitud presidendi ja tema valitsuse vastu,“ leiab Beso ega pea võimalikuks enne Gruusiasse tagasi pöörduda, kui seda fakti ollakse riigi tasemel tunnistatud. Esialgu on temavastane kohtuasi „peatatud“, kuid Beso kinnitusel pole sellist formuleeringut Gruusia seadustes olemas ning oht tema elule on jätkuv. Samal ajal on toonasest presidendist Zviad Gamsahhurdiast tehtud juba ametlikult rahvuskangelane ning tema põrm ümber sängitatud Tbilisi pühale mäele. Kodumaal on käinud ka Beso kaks poega ja naine, kelle suguvõsale kuulusid kunagi suured viinamarjaistandused, veinivabrikud, majad vanalinnas, suvekodu ja rohkelt muud vara, mis Gruusias 1990ndate keskpaigaks oli rüüstatud ja laiali kantud. Seda kahju on tänane Gruusia ladvik perele korvama asunud, aga poliitilist turvatunnet või täielikku rehabiliteerimist rahaga ei asenda.

Beso on erilise saatusega mees: Gruusia esimese vabalt valitud presidendi Zviad Gamsahhurdia valitsuse peaminister (19. augustist 1991 kuni 6. jaanuarini 1992), majandusteadlane, publitsist, gruusia internetitüpograafia looja, tšetšeenia iseseisvuslane, kindral Džohhar Dudajevi lähimaid toetajaid, sügavalt usklik ja kultuurilembene inimene. Ta on õppinud idamaade ajalugu, majandusgeograafiat, kaitsnud doktoritöö Türgi majandusest. Raske on leida huvitavamat vestluspartnerit ühiskonna ja poliitika teemadel kui Beso. Siin pole midagi imestada, sest Beso isa, tuntud majandusteadlane akadeemik Paata Gugušvili kuulutati 2000. aastal Gruusia sajandi inimeseks. Ta pani aluse Gruusia Teaduste Akadeemia Majandusinstituudile, mis kannab nüüd tema nime. Kodune õhkkond, 25 000 köitega raamatukogu ja hea ajalootundmine laiendasid Beso silmaringi maast-madalast.

Kuni 1991. aasta detsembrini oli Beso teadlane ja ettevõtja, esimese arvutitrükikoja looja ja ajalehe väljaandja, lühikest aega ka kultuuriminister ja kinostuudio juht. Peamiselt aga õppejõud ja teadlane teadusinfo keskuses.

„Kui mu naine Lia kuulis, et lähen Gamsahhurdia valitsuse juhiks ja astun poliitikasse sellisel kaelamurdval ajal, ei küsinud ta muud kui „miks ometi?!“. Elasime igas mõttes hästi ning polnud mul isiklikku vajadust raha ega au järele – mõlemat jagus. Kuid igale rahvale on antud see väike aja-aken, millest tuleb jõuda läbi lipsata. Kui jätad võimaluse kasutamata, võib see igaveseks käest kaduda. Niikaua kui ennast mäletan, on grusiinid alati janunenud vabaduse järele. Ajalukku tagasi vaadates saate sellele kinnitust.“

1000aastane riik astub üle uue rajajoone

Gruusia riikluse ajalugu on tõesti muljetavaldav. Juba aastal 1008 mainitakse Gruusia ühtse riigi teket. Sealt ka grusiinide uhkus ja allaheitmatus. Ja vaatamata sellele, et aastasadade jooksul on tulnud alla vanduda suurtele impeeriumidele, on grusiinid osanud anastajatega niimoodi koostööd teha, et lõpuks ise tipukohad sisse võtnud. Samas iseseisvuse eest veriselt võideldes.

Nõukogude Liidu lagunemise aegu 1989. aastal Gruusias toimunud iseseisvusreferendum andis 90 protsenti toetust NSV Liidust lahkumisele. Eelmine iseseisva riigi aeg oli jäänud lühikeseks (1918-1921), mistõttu nõukogude võimu maitset oli mägede rahvas tundnud ligi 20 aastat kauem kui eestlased. Kohe pärast augustiputši 1991. aastal võimule tulnud Gamsahhurdial oli laialdane rahva toetus, kuid puudus parteide ja süsteemi tugi. Miilits, KGB ja mitmed jõustruktuurid allusid otse Moskvale, said sealt palka ega olnud muutustest vaimustuses. Nagu Eestile, nii ka Gruusiale kehtestas Moskva naftaembargo, lõpetas pankade finantseerimise ja toodete sisseostu ning õhutas rahulolematust. Valitsust asusid toetama inimesed tänavalt ja Rahvuskaart, mille relvastamisega nähti kurja vaeva. Nõukogude võim oli relvad ära korjanud isegi miilitsalt.

„Korralikke parteisid pole Gruusias siiani – ikka võimuparteid, mis pärast lüüasaamist lagunevad ja enne valimisi uue nime all jälle kogunevad. Võitlus käib klannide vahel. Täna muidugi ka selle järgi, kes on ameerikameelne, kes mitte.“

Liigne iseseivus ja venevastasus ei meeldinud paraku just USAle (olid ajad!).

Kohtumisel USA välisministri James Bakeriga oli Beso Gugušvili ainus endiste Nõukogude Liidu uute riikide esindaja, kes sügisel 1991 nõudis oma riigi täieliku iseseisvuse rahvusvahelist tunnustamist (selleks ajaks olid Venemaa ja USA juba kokku leppinud, et Balti riigid „võivad minna“). Beso järjekindlusele vihjab ka Baker oma teoses „The Politics of Diplomacy: Revolution, War and Peace 1989-1992“. Peale Gugušvili rääkisid kõik vajadusest olla praktilised, pajatab Baker, viidates uuele liidulepingule. Ainult Gruusia esindaja jäi oma seisukoha juurde kindlaks. Vestlus läks nii teravaks, et Baker tõusis ja lahkus hüvasti jätmata ruumist, mäletab Beso. See juhtus pärast intsidenti, kus Bakeri komme kõnet pidades ja korraldusi jagades inimeste suunas näppu viibutada oli Beso endast välja viinud. „Meil ei viibutanud näppu isegi peasekretärid“, ütles Beso Bakerile.

„Nagu poisikesi kohtles meid...“, on vana mees veel tänagi seda seika meenutades pahane.

Mäletame, et ameeriklased olid tookord tõeliselt hirmul NSV Liidu lagunemise ja sellest tulenenud sõjaliste riskide pärast. Kukkuvat kolossi püüti iga hinnaga püsti hoida. Vähemalt niikaua, kui vajalikud kokkulepped sõlmitud. Gruusia strateegiline asukoht Musta mere ääres on läbi ajaloo olnud maiuspala igale suurvõimule.

Taganemine

„Veel kommunistide võimu ajal provotseeris Moskva konflikte Karabahhias, Moldovas ja Lõuna-Osseetias, andis välja seaduse autonoomsete vabariikide õigusest jääda NSV Liidu koosseisu, kui ka muu vabariik peaks välja astuma. See viis sõdadeni Abhaasias ja Lõuna-Osseetias. Ja nagu sellest oleks veel vähe, toimus Gruusias 1991. aastal ränk maavärin. Kuigi 80 protsenti majadest suudeti Gamsahhurdia ajal taastada, oli kogu keskkond ikka väga vaenulik. Endine juhtkond koos röövlijõukude ja Vene relvajõududega sundis meie mehi kaitsele, hiljem taganema Tšetšeeniasse,“ meenutab Beso ja toob välja tohutu hulga fakte Venemaa Musta mere laevastiku ja õhujõudude ning raskerelvade kasutamise kohta Gruusias 1993. aastal. Kodusõja sildi all sekkus Venemaa otseselt Gruusia käekäiku ning tõi võimule oma endise välisministri Eduard Ševardnadze kui „rahutuvi“.

Gamsahhurdia pooldajad võtsid 1993. aasta sügisel rasketes lahingutes tagasi mõned linnad ja külad Lääne-Gruusias, kuid 6. novembriks oli kogu territoorium taas venemeelsete kontrolli all. Moskva oli kohale toonud sisevägede Dzeržinski diviisi kaks pataljoni (700 meest), kümmekond Musta mere laevastiku alust olid hõivanud mitu strateegilist sadamat.

„Enne maismaalahinguid andsid Vene sõjalennukid õhulööke Senaki regioonis, vahet tegemata sõjalistel ja tsiviilobjektidel. Meie Rahvuskaart tulistas alla kolm Su-27“, ütleb Beso, kes on imekombel kõigist lahinguist kordagi haavata saamata läbi tulnud. Kaks atendaadikatset kaasa arvatud.

„Inimlikult kõige raskem oli lüüasaamise järel see, et uus võim lasi vanglatest välja kurjategijad, kellel lubati meie pooldajaid piinata ja nende kodusid rüüstada,“ ohkab Beso. Tema vend tapeti rahutustes ning ema suri üksinduses hiljem, kui Beso juba eksiilis oli sunnitud elama. Raske taak usklikule inimesele...

Seejärel pagesid endised riigijuhid Aserbaidžaani kaudu Armeeniasse. Džohhar Dudajev saatis oma lennuki neile sinna järele ning toimetas presidendi koos lähemate kaasvõitlejatega Groznõisse. Beso oli mõnda aega Itškeeria Vabariigi valitsuse liige ja hilisem esindaja Põhjamaades. See on veel üks põhjus olla Venemaa poolt mitte soositud.

Haige ja kurnatud president Gamsahhurdia tegi uusaastaööl 1994 enesetapu. Gruusias ei taheta seda siiani uskuda ja uuritakse võimalikku mõrva. Miks nii?

„Ma olin presidendiga samas toas, kui see juhtus. Ärkasin läbi une kuuldud summutatud lasu peale, nägin Zviadi suust voolamas midagi ja arvasin esialgu pimedas, et tal on halb. Keerasin mehe külili ning mõistsin, et see on veri. Minu kätel ta suri, süda lõi veel minuti jagu. Seda nägid koos minuga veel kaks inimest“, räägib Beso summutatud häälel oma võitluskaaslasest. „Gruusias ei taheta uskuda, et inimene, kes on pühaks kuulutatud, võiks tõsta enda vastu kätt. Õigeusklike jaoks on see suur patt. Nii need vandenõuteooriad sünnivad.“

1994. aasta suvel haigestus Beso poeg astmasse ja arstid soovitasid neil Groznõist mere äärde lahkuda. Nii sõideti sõprade juurde Leetu, kuid tagasi Groznõisse nad enam ei pääsenud – algas teine Tšetšeenia sõda ja Venemaa korraldatud blokaad. Lennukid viisid vaid pomme, mitte enam reisijaid.

Küsin selle teema lõpetuseks Ekspressilt kaasa antud küsimuse – kas eestlaste rublad läksid tšetšeenidele relvade ostmiseks – ja saan vastuse, et tema kuuleb sellist juttu esimest korda.

„Sain Euroopa Liitu enne Gruusiat“

Sellist nalja viskab Beso Soome elanikuna, kelle lapsed ja lapselapsed on juba Soome kodanikud. Ometi sätivad ülikooli lõpetanud pojad oma elu ikka Gruusiasse tagasi. Mina huvitun, mida arvab Beso Gruusia võimalusest saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks.

„Praegu ei astuta Gruusias ühtegi sammu ilma USA sealse suursaadiku nõusolekuta, on mulle mulje jäänud. USA saatkond on kui linn linnas ja iga saja kohaliku sõjaväelase kohta on seal üks NATO nõustaja. Tuhanded noored on saanud täiendõpet USAs, mitte ainult sõjakoolides, vaid ka tsiviil- ja haldusalal. Sorose Fondi noored asjapulgad saavad ministri palka ning mitu eelmist valitsust on ka rahaliselt otse USAst sõltunud. Euroliit on selle kõrval oluliselt passiivsem“, lausub Beso, kelle sidemed Gruusiaga on sama tihedad kui varem. Blogipostitused ja pidevad intervjuud nii oma maa kui maailma pressile viimase 23 aasta jooksul hoiavad teda vormis. Besarion.wordpress.com-i ei ole veel vaikima sunnitud.

Marica Lillemets on endine ajakirjanik, alates maist 2018 töötab ta riigihaldusminister Janek Mäggi nõunikuna

1008 tsentraliseeritud Gruusia riik.
1089 – 1125 valitseb kuningas David Ehitaja.
1122 türklaste väljalöömine ja riigi taasühendamine, kuningas David toob ühendatud riigi pealinna tagasi Tbilisisse.
1184 – 1213 kuninganna Tamara valitsemine, Gruusia kuldajastu.
12. – 13. sajandi vahetusel loob Šota Rusthaveli poeemi „Kangelane tiigrinahas“.
1386 – 1403 Timuri väed ründavad riiki kaheksal korral.
16. saj Pärsia šahhi Abbasi invasioon, 200 000 inimest viiakse eksiili.
18. saj kuningas Vahtang VI ajal majanduslik ja kultuuriline ärkamine.
1798 – 1801 valitseb Georgi XII, Gruusia viimane kuningas.
1801 Gruusia annekteeritakse Venemaa poolt.
1918 – 1921 Gruusia iseseisev demokraatlik vabariik.
1921 Gruusia annekteeritakse Nõukogude Liidu poolt.
1978 tunnustab Gruusia NSV parlament hoolimata Moskva vastuseisust gruusia keele staatust riigikeelena. 12. aprill on gruusia keele päev.
1989 meeleavaldused Nõukogude Liidu ülemvõimu vastu.
1991 9. aprill Gruusia iseseisvusdeklaratsioon.
1992 – 1993 Abhaasia sõda.
1992 Gruusia saab ÜRO liikmesriigiks.
1999 Euroopa Nõukogu liikmesriik.
2003 Rooside revolutsioon.2007 Gruusia osaleb esimest korda Eurovisioni lauluvõistlusel.
2008 Vene-Gruusia sõda.
2012 lennuühendus Tallinn – Tbilisi (tänaseks otseühendus katkenud)