Kuidas Eesti ainsana pääses kogu Euroopa vallutanud sõrataudist

Õigeaegsed, läbimõeldud ja karmid meetmed päästsid Eesti aastatel 1938-1939 laastavast suu- ja sõrataudist.

Kolmekümnendate aastate teisel poolel tabas Euroopat ulatuslik suu- ja sõrataudi epideemia. Taud vallutas riigi riigi järel ning üha lähenes Eestile. Siin ei jäädud käed rüpes oma järge ootama. Eriti intensiivselt hakati tegutsema 1938. aastal, kui oli selge, et taudist niisama lihtsalt ei pääse.

Poola põllutöölisi ootas Eestis desinfitseerimine

Jaanuaris 1938 kogunesid Riias Balti riikide veterinaarid, arutati ühiste abinõude tarvitusele võtmist suu- ja sõrataudi vastu. Juba märtsis hakkas Eestis kehtima põllutööministri määrus, millega keelati taudipiirkondadest “igasuguste elusloomade, looma toorsaaduste, looma söökide sissevedu ning transiit”. Sissevedu üldse sai toimuda ainult veterinaar-osakonna loaga, kusjuures elusloomi ja toorsaadusi tohtis tuua vaid Tallinna sadama kaudu. Edasi lubati neid vedada kas raudteel, veoautodel või laevadel ning eristatuna muudest kaupadest. Veovahendid tuli pärast desinfitseerida. Inimesed, kes tegelesid laadimise ja ümberpakkimisega, pidid kandma eririietust, mis tuli pärast igakordset kasutamist desinfitseerida.