Veebruari hakul 1932 tabaski eestlasi mõru uudis: valitsus tõstis üleöö suhkrutolli seniselt 12,5 sendilt 20 sendile kilogrammilt, mis viis kauplustes magusahinna paugupealt üles.

Rahvast haaras suhkrupalavik

„Eile hommikul võis linnas märgata juba suhkrupalavikku. Suhkrutolli tõstmine levis linnas hommikul kulutulena. Hinnatõusu kartusel hakati kauplustest suhkrut ostma kokku. Paljud kauplused müüsid suhkrut endise hinnaga, mis väikemüügil kõikus 25–28 sendi vahel kilolt,“ kirjeldas Päevaleht 3. veebruaril.

Mitmes kaupluses aga öeldi juba ostjaile, et suhkur on otsas. Tegelikult see nii polnud. „Silmnähtavalt neis kauplustes suhkur oli jõudnud juba rännata leti alla. Hiljem kui kaupmehed olid selgitanud olukorra, tuli suhkur igal pool müügile, kuid hinnale oli lisatud juurde tollikõrgendus – 7,5 senti kilolt.“

Nii tuli inimestel mitmel pool suhkrukilo eest letile laduda 32–34 senti, kuigi uue tolliga polnud veel teragi suhkrut Eestisse sisse toodud. „Tegelikult ei võiks suhkru hinna tõusu enne olla kui kuu või paari pärast seniste tagavarade lõppedes,“ arvas Päevaleht.

Vallandunud ostuhullus oli tõesti suur. Kaupmeeste sõnul polnud nad isegi revolutsiooni- ja sõjapäevil näinud nii ärritatud ostjaid kui neil paaril suhkrupalaviku päeval. „Inimesed ostsid kes 20, kes 30 kilo suhkrut. Keskpäevaks olid paljudes kauplustes juba suhkrutagavarad läbi. Peale lõunat tuli müümisele suhkur uue hinnaga – 34 senti kilo,“ kirjeldas Vaba Maa palaviku esimest päeva. Kusjuures palavik tabas ka jõukaid inimesi. Nii kirjutas Päevaleht kellestki advokaadiprouast, kes jooksnud läbi tosina jagu kauplusi, kuna igast poest sai vaid kaks kilo odavat suhkrut inimese peale.

ARMU EI ANTUD: Politsei arestis ka Eesti tuntuima suurärimehe Joakim Puhki firma suhkrulaod.

Kaupmehed olid algul samuti segaduses ega teadnud, mida teha. Enamik aga kogus end kiiresti ja lisas suhkru hinnale tollivahe. Valitsus reageeris suhkruhinna tõstmisele kaupmeeste ähvardamisega. „Enne 2. veebruari tollitõstmist sisseveetud suhkru hinna tõstmine ei ole lubatav ja majandusministeerium kasutab seadust hangeldamise ja liiakasuvõtmise vastu.“ Rikkujaid ootas karm karistus rahatrahvist vanglani välja. Seaduse täitmist pandi kontrollima kaubandusamet.

Kaupmeestel ajas see harja punaseks: valitsus võib hindu tõsta, ent nemad saavad sama asja eest karistada. „Majandusministeerium tahab sõjaaegsete seaduste abil nüüd – peale tollide tõstmist – tribunaalitada neid vürtspoodnikke, kes ka tõstavad suhkruhindu. Meie arvamine on, et kaubanduslikus elus ikkagi valitsevad normaal-arvud nõudmise ja pakkumise suhtes,“ teatasid importöörid 3. veebruaril. Protestid aga ei aidanud.

Tribunaalitamise laine

Ähvardused ei jäänud pelgalt sõnadeks, politsei ei andnud armu. Protokolle sadas nagu vihma, üksnes Tallinnas tehti neid ühe päeva jooksul üle poolesaja. Lisaks sellele pandi aresti alla ja pitseeriti kinni sissetoojate suhkruladusid, kust suhkrut müüdi kõrgema hinnaga. Sama juhtus ka Tartus, kus suhkru hind oli samuti üleöö tõusnud nii suurtes kui ka väikestes ärides. Kuna kogu suhkur oli sisse ostetud enne tollitõusu, tabasid ärimehi karistused. Tartus näiteks arestiti Puhk ja Poegade kogu suhkrutagavara. Ka Narvas võeti Puhkide firma tangide vahele.

MAGUSAÄRI: Firma Puhk ja Pojad oli Eesti suurimaid suhkru importijaid.
Loomulikult oli kiusatus müüa suhkrut kõrgema hinnaga suur. Veebruari alguses oli Eestis umbes kolme nädala jagu tagavarasid ehk ligikaudu 2000 tonni. „Kui kaupmeeskonnal oleks läinud korda veeretada tollikõrgendust tarvitajate õlgadele, siis oleks ta teeninud tagavaradelt umbkaudsete arvutuste järgi ligi 200 000 krooni,“ hindas Päevaleht.

Kaupmeeste hääleks ja eestseisjaks suhkrusõja päevil sai suurärimees ja Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Joakim Puhk, kes ka ise politsei haarangute all kannatas. Ta pöördus riigivanem ­Konstantin Pätsi, majandusminister August Jürmani ja Kohtupalati prokuröri Johan Mülleri poole, paludes mitte tarvitada erakorraliste aegade abinõusid, mis hävitavat kaubanduse. Asi oli naljast kaugel: neid, kellele koostati protokoll, ähvardas rahatrahv kuni 3000 krooni või kuni kaheaastane vanglakaristus.

Puhki sõnavõtud olid hästi argumenteeritud. Ühelt poolt ta mõistis valitsuse sammu, kes riigi raske majandusliku olukorra tõttu pidi tolle tõstma. Teisalt pidas ta suhkruhinna järsku tõusu kauplustes täiesti õigustatuks: kaupmees ei pea kaupa alla turuhinna ära müüma. „Nii kaua kui meil püsib kapitalistlik ilmakord, ei peaks valitsus ja kohtuvõim end hindade kujundamise vahele segama: see on ja jäägu vabavõistluse ning nõudmise ja pakkumise vahekordade määrata,“ ütles Puhk.

Puhki kriitika tabas ka vasakpoolsusest mürgitatud Eesti ühiskonda laiemalt. „Meie hingeelu näib olevat mürgitatud omaaegsest vene üliõpilas-ideoloogiast. See on – eitada kõike ja maha kiskuda ning jagada, mis kogutud ja püstitatud.“ Puhki sõnul ei peeta eraisiku varandust enam pühaks, vaid „jutlustatakse kogutud varanduste jagamist“. Niisuguse poliitika paratamatuks tagajärjeks on aga see, et „kõik riigi kodanikud ühetaolisteks proletaarlasteks muutuvad“.

Huvitaval kombel iseloomustavad need sõnad hästi ka praeguse Eesti valitsuse poliitikat.

PALAVIKUS EESTI: Suhkrusõda täitis ajalehtede esikülgi.

Pärast piikide murdmist politseiga istuti 4. veebruaril majandusministeeriumis laua taha ning sissetoojad jõudsid ametnikega kokkuleppele, õigemini andsid alla. Edaspidi nõustuti müüma vanu tagavarasid ilma tollikõrgendust lisamata, kuid mõne aja möödudes tohtis seda siiski teha: muidugi kui enam oli, mida müüa. „Kaupmeeskond on kapituleerunud, kuid mitte täiesti, sest uued protokollid näitavad, et sõda kestab edasi. Kuid see aktiivsus vaibub vististi mõne päeva pärast, kuna vanad odavama suhkru tagavarad sulavad nagu lumi kevadisel päikesepaistel,“ tõdes Päevaleht. Nii ka läks.

Lätlased riisusid koore

Kui Eesti tõstis suhkrutolli 12 sendilt 20 sendile kilogrammi kohta, siis enim kasu tõi see hoopis lätlastele. Nimelt kehtis Eesti ja Läti vahel 1928. aastal sõlmitud kaubaleping – täpsemalt ajutine majandusleping –, mis andis lätlastele õiguse vedada Eestisse tollivabalt sisse 1000 tonni suhkrut. Teisisõnu, lätlased teenisid 1000 tonni suhkru pealt tänu tollivabastusele 200 000 krooni, sealhulgas viimatise tollitõusuga 75 000 krooni.

Eestlased said lepinguga õiguse vedada Lätisse tollivabalt 2300 tonni Eesti bensiini. Paraku suveks 1932 õnnestus Lätisse müüa vaid 400 tonni tollivaba bensiini. „Kohe pärast lepingu allakirjutamist Läti kõrgendas aktsiisi bensiini pealt. Varsti pani ta maksma bensiini sundsegamise seaduse piiritusega. Samal ajal igasugustel riiklikel tellimiste andmisel eelistati venelasi meie pakkumistele. Üksi bensiini segamiseks piiritusega vajalise aparatuuri soetamine meie bensiinivabrikutele oleks tulnud maksma 20 000 krooni,“ kirjeldas Päevaleht olukorda juuli lõpul, nentides, et bensiini sissevedu Lätisse on muutunud üsna võimatuks.

Lätlased ise olid sootuks vastupidisel arvamisel. „Eesti võimude teguviis on õige imelik. Kuna Läti ainult õige vähe Eestisse on välja vedanud kaupasid, mis saavad tollisoodustusi, on meie naabril võimalik olnud temale lubatud soodustusi kõige laiemas ulatuses ära kasutada,“ kirjutas ajaleht Latvia juulis 1932.

Aga nii see on alati olnudki, et maksude tõstmisest ja äri takistavatest keeldudest teenivad naabrid, kui oskavad targemad olla. Soomlaste kuiv seadus tegi rikkaks eestlasi, eestlaste suhkrutollid lätlasi ning nüüdne eestlaste alkoholiaktsiis taas lätlasi.