Läti osa eestlaste elus pole vist keegi teine osanud nii hästi sõnadesse panna kui Hando Runnel oma luuleridades „Ei saa me läbi Lätita...“. Seda kinnitab ka folklorist Kristi Salve tõdemus: Eesti rahvalaulude antoloogia kohanimede registri andmetel on „kõiki Eesti linnu kokku nimetatud vähem kui Riiat“. Tõepoolest, 20. sajandi hakul elas Riia linnas umbes 12 000 eestlast. Aegade jooksul oleme lätlastega sõpruses elanud, ent ka lausa sõja äärel seisnud.

Tüliõun Valga

Ajaloo suuremaid tülisid Eesti ja Läti vahel tekkis Valga linna pärast, mida kumbki pidas kaljukindlalt enda omaks. Piirikõnelused algasid juba 1918. aastal, ent ei viinud kuhugi välja. See on ka mõistetav: 1919. aastal elas Valgas 7064 eestlast, 5496 lätlast ja lisaks veel umbes 1500 teistest rahvustest inimest. Niisiis olid head argumendid mõlemal poolel.

Vabadussõja ajal olid eestlased sõjaliselt tugevamad ja kasutasid selle suhetes Lätiga kohe ka ära. Kui 1919. aasta jaanuaris langes Riia punaarmee ja Läti küttide kätte, pages Läti ajutine valitsus Liepājasse. Olukorra päästmiseks paluti abi liitlasvägedelt. Abipalve saatis Läti peaminister Kārlis Ulmanis ka Eesti ajutisele valitsusele. Eestlased olid nõus aitama, ent vastutasu eest. 18. veebruaril 1919 sõlmiti suhteid ja ühist sõjategevust käsitlev leping, mis andis Valga linna ja seitse piiriäärset valda Eestile kuni riigipiiri kindlaksmääramiseni.

Sama aasta suveks vabastati ühisel jõul kogu Põhja-Läti, ent oktoobris muutus olukord lätlaste jaoks taas kriitiliseks. Nimelt alustas Kuramaal paiknenud Saksa-Vene väegrupp 8. oktoobril vene kindralmajori Pavel Bermondt-Avalovi juhtimisel pealetungi Riiale. Rünnaku eesmärk oli Läti valitsuse kukutamine. „Algas tõsine Saksa-Vene pealetung, palume otsekohe abi!“ saabus Läti valitsuselt telegramm. „Saatke viibimata kaks soomusrongi Riiga,“ telegrafeeris ülemjuhataja kindral Johan Laidoner soomusrongide diviisi ülemale. Soomusrongid ühes dessantväeosadega kiirustasid Lätti ja Bermondt-Avalovi väed löödi puruks.

LÄTLASTELE APPI: 3. jalaväepataljon ühes Põhja-Läti linnas juunis 1919 Landeswehri sõja ajal. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Kui 10. oktoobril 1919 alustasid Eesti ja Läti läbirääkimisi uue sõjalise lepingu sõlmimiseks – veebruarilepingu olid lätlased vahepeal tühistanud kui volitusteta sõlmitu –, kerkis Valga küsimus taas päevakorda. Lätlased eestlaste ettepanekuga ei nõustunud, mispeale Laidoner käskis soomusrongid Riiast ära tuua.

Sõja lävel

Suhted kahe naabri vahel jahenesid üha. 1919. aasta lõpuks oli Läti välisministeerium sunnitud tõdema, et nende suured järeleandmised ei leia mingit vastutulekut Eesti poolelt. Eestlased aga, nähes, et läbirääkimised ei vii kuhugi, otsustasid kasutada jõudu. Jõululaupäeval 1919 andis kindral Laidoner lätlastele käsu lõpetada oma tsiviilasutuste töö nii Valgas kui ka mujal Eesti sõjaväe okupeeritud aladel. Käsk tuli täita 29. detsembri südaööks. Keeldumise korral ähvardati saata lätlased üle piiri.

Lätlased ei mõelnudki Laidoneri käsku täita ning olukord teravnes üha. Jaanuaris 1920 kohtusid mõlema riigi ülemjuhatajad, ent kokkuleppele ei jõutud. Läti ajaloolane Aivars Stranga näeb selles ka Laidoneri ja Läti ülemjuhataja Jānis Balodise omavahelist vaenu.

„Eesti armee juhtkond (eeskätt Laidoner ja tema staabiülem Reek) oli endast väga heal arvamusel, ja see ülbus aastatega vaid kasvas; nende suhtumist Lätisse iseloomustas varjamatu snobism, paljudel juhtudel – isegi segatud põlgusega, eriti kui jutt käis Jānis Balodisest, kes ei võtnud osa Võnnu lahingust ning keda eestlased põlastasid tahtejõuetuse ja koostöö pärast sakslastega.“

Ka eestlaste ja lätlaste järgmised kohtumised ei toonud läbimurret. Põhjus oli lihtne: eestlased ei tahtnud Valga jagamisest kuuldagi. Veebruari lõpus tegid lätlased viimase katse kompromissiks: Valgast saagu vabalinn. Eestlased lükkasid sellegi ettepaneku tagasi.

Märtsi alguseks 1920 paisus tüli nii suureks, et Eesti ja Läti olid suisa sõja lävel. Igatahes Läti pidas seda täiesti võimalikuks. 10. märtsi õhtul toimus Läti valitsuse salakoosolek. „Arutusel oli sõjahakkamine Eestiga, mille tarvis Ulmanise sõjaministrist kukutamine ja asemele kindral Balodis, kes energiliselt sõda meiega peale hakkab,“ teatas Riiast Eesti sõjaväe esindaja kapten Julius Jürgenson. Tuli ju lätlastel oma rahvuskaaslastele Valgas appi minna.

„Hea küll, teie võtate Valga, meie laevastik aga Riia!“
Eesti ohvitser Läti ohvitserile aastal 1920.

Palve selleks oli täiesti olemas. Nimelt juba 20. augustil 1919 saatsid Valga läti organisatsioonid kaebekirja välisministrile ­Zigfrīds ­Meierovicsile, milles kurdeti, et eestlased käituvad lätlastega halvasti. Detsembris saadeti uus kaebus juba peaministrile Kārlis ­Ulmanisele. Süüdistused olid rasked: eestlased raiuvad maha lätlastele kuuluvaid metsi, Valgas ilmuvas eesti ajalehes ässitatakse eestlasi üles lätlaste vastu jm.

„Ootame ja oleme valmis,“ öelnud Laidoner võimaliku kallaletungi kohta ning saatis Eesti üksused ja soomusrongid Läti piirile. Vägesid kogusid piirile ka lätlased. „Meil on nüüd kuus diviisi. Anname teile peksa ja võtame Valka ära,“ öelnud Läti ohvitser kapten ­Aleksandrs ­Plensners Jürgensonile pilkavalt. „Hea küll, teie võtate Valga, meie laevastik aga Riia,“ vastanud Jürgenson. Halvim suudeti siiski ära hoida. 18. märtsil lubas Balodis, et niikaua kui tema on ülemjuhataja, Läti sõjavägi mingit sõjakäiku Eesti vastu ei alusta. Peatselt lepiti kokku, et piiritüli Valga pärast lahendab vahekohus Suurbritannia kodaniku juhtimisel. Mees, kes poolitas Valga linna, oli kolonel Stephen George Tallents.

Ruhnu jäi Eestile

Juuni lõpuks 1920 sai Tallentsile selgeks, et mõlemat poolt rahuldavat otsust tal teha ei õnnestu ning ta pani piirijoone 1. juuliks paika oma äranägemise järgi. Eestlased said küll suurema osa Valga linnast, ent kaotasid muu hulgas valdavalt eestlastega asustatud Heinaste (Ainaži) valla ühes aleviga. Tallentsi otsus põhjustas suure kära nii Eestis kui ka Lätis, ent seda siiski aktsepteeriti. Siiski kulus veel kolm aastat, enne kui sõlmiti täiendav piirileping.

RIIAT PÄÄSTMAS: Eesti laiarööpmelise soomusrongi nr 5 suurtüki­platvorm „Võitleja“ soomusrongi nr 2 koosseisus Riias võitluses Bermondt-Avalovi vägede vastu oktoobris 1919. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Vaidlusküsimus oli ka Ruhnu saar, millele mõlemad riigid samuti pretendeerisid. „Läti on valmis andma Ruhnu saarele mitte vähem vabadusi kui Eesti, kui mitte rohkem. See oleks hea abinõu eestlaste intriigide vastu ja võidaks suurel määral meie poole Rootsi sümpaatia,“ teatas Läti Stockholmi saatkond augustis 1920 Riiga välisministeeriumile.

Eestlaste vastus lätlaste püüdlustele oli kategooriline ei, Ruhnust ei saa olla juttugi. Jaanuari algul 1922 rääkis välisminister Ants Piip Ruhnu teemal ka Rootsi saadikuga Eestis. Viimane avaldas soovi, et „Ruhno saar Lätile mitte ära ei saaks antud, mille vastu ka Rootsi valitsus jaataval korral protesteerima saab“. Ruhnu jäigi Eestile.

Saare „hõivamine“ enne lätlasi on aga omapärane ja erandlik lugu. Jaanuaris 1919 kuulutas Eesti ajutine valitsus Ruhnu saare Eesti osaks, ent varsti jõudsid Tallinna kuuldused, et sedasama on teinud ka Läti valitsus. Ruhnlased ise aga soovisid saada hoopis Rootsi alla. Mais otsustati saata ekspeditsioon ruhnlasi „määrima“, mis sai 15 000 marka ruhnlaste käest hülgerasva ostmiseks. Niisamuti anti luba viia Ruhnu saarele padruneid, püsse, nahka, petrooleumi ja toiduaineid.

3. juunil jõudis ekspeditsioon Ruhnule. Kohalike usalduse võitis siseministeeriumi vähemusrahvuste toimkonna juht Nikolai Blees, kuna ta suhtles saarlastega rootsi keeles. Sellega oli jää murtud ning kahtlemata mängis Blees olulist rolli, et ruhnlased nõustusid Eesti koosseisu jääma. Ka tuli kasuks tehing, millega ekspeditsioon ostis ruhnlastelt 13 140 marga eest 644 puuda ja 25 naela hülgerasva. Rasva eest tasuti sularaha ja vahetuskaubaga (muuhulgas 100 liitrit piiritust ja 150 pudelit veini). Juba järgmisel päeval heisati saarel Eesti lipp. Hülgerasvaga aga ei osanud valitsus midagi peale hakata ja lõpuks see riknes.

Looritsa väljasaatmine

Pärast piirivaidluste raugemist said Eesti ja Läti heanaaberlikult läbi, kuigi erimeelsusi tuli ikka ja jälle ette. Hõimuliikumise elavnemine 1930. aastatel tõstis aga Eestis päevakorda liivlaste olukorra Lätis. Tüli ei lasknud end kaua oodata: 1937. aasta suve lõpul saadeti Lätist välja tuntud Eesti rahvaluuleteadlane Oskar Loorits. Looritsat peeti üheks paremaks liivi olude tundjaks ja liivlaste eestvõitlejaks.

LINN POOLEKS: Eesti-Läti piiripunkt Valgas mais 1931. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Loorits oli juulis sõitnud taas liivlaste juurde ning osalenud Balti ajaloolaste konverentsil Riias. 21. augustil aga paluti Loorits Läti siseministeeriumi poolt Eesti saatkonda Riias, kus talle edastati määrus: Loorits peab Lätist 24 tunni jooksul lahkuma. Kummalisel kombel põhines korraldus kahe aasta tagusel kirjal, mille oli allkirjastanud välisminister Vilhelms Munters. Asjaosalisele endale aga sellest ei teatatud.

„Kui dr. Loorits käis tavalise reisijana tänavu jaanuarikuus korraks Lätis ning sõitis raudteega üle piiri, ei võetud tema suhtes midagi ette. Ka nüüd, suvel, sõites küll autoga Lätisse, ei teatatud talle vähematki olemasolevast korraldusest. Pealegi viibis ta suurel ajaloolaste konverentsil Riias ning alles päev pärast selle lõppemist teatati talle üllatavast asjaolust,“ imestas Postimees.

Väljasaatmise põhjusi oli kaks. Detsembris 1934 avaldas Loorits ajakirjas ERK artikli „Liivi rahva elu ja surma küsimus“, kus kritiseeris kurjalt lõunanaabreid. „Suhtumises liivlastesse avaldub seesama tavaline lätlaste teotsemistaktika ja karakter, mida me juba küllalt hästi tunneme ja liialt palju kogenud oleme: näitelaval nii ja kulisside taga naa.“ Niisamuti ärritas lätlasi Looritsa tervituskõne veebruaris 1935 Helsingis „Kalevala“ juubelil, kus ta ei jätnud märkimata liivlaste kurba saatust Lätis.

„Teda kutsutakse Oskar Loorits ja tema on juba kaua aastaid süstemaatiliselt iga Läti-külastuse järgi kirjutanud või kõnelnud meie riigist sihilikku või põhjendamatut laimu. Ja seepärast juba ammu oli aeg keelata sellele härrale pista oma jalga Läti pinnale,“ kurjustati Läti ajalehtedes.

Kahtlemata mõjus see vahejuhtum Eesti ja Läti suhetele. Ent peagi osutus see kõige muu taustal tähtsusetuks episoodiks. Järgnenud poole sajandi vältel jagasime ühist saatust mülkas nimega Nõukogude Liit. Ning praegu oleme lätlastega vist lähedasemad kui kunagi varem. „Lätlased on tegelikult eestlased (või vastupidi). Meid ei seo mitte ainult ühine saatus: oleme ka geneetiliselt üks ja sama rahvas, kes räägib vaid kahes eri keeles,“ kirjutavad Livia Viitol ja Karl Kello raamatus „Sinu, minu ja meie Riia“ (2008). Sellega saab vaid nõustuda.