Suvel 1930 tuli Eesti välisministeeriumil hakata tegelema delikaatse juhtumiga, millega varem polnud diplomaatias kokku puututud. See oli justkui kuum kartul, mida veeretati üle kolme aasta, enne kui julgeti otsus langetada. Kõik sai alguse sellest, et märtsi lõpus 1930 suri ootamatult Eesti aukonsul Tamperes Sulo Salmelin. Tema abikaasa Rosa pidas enesestmõistetavaks, et kõige muu kõrval jätkab ta ka oma mehe tööd aukonsulina. Ent Eesti välisministeeriumi jaoks polnud see enesestmõistetav.