Koostöös Tartu Ülikooli kunstimuuseumiga valminud näitus keskendub Vana-Egiptuse teemale. Lähema vaatluse alla võetakse ka 18. sajandi lõpus Euroopat tabanud Egiptuse-vaimustus. Kogu Baltikumis ja Soomes ainulaadsed Egiptuse muumiad ja teadmine Egiptuse muistsest kultuurist jõudsid Tartu Ülikooli kogudesse 19. sajandi alguses noore baltisaksa orientalisti ja ränduri Otto Friedrich von Richteri (1791–1816) pärandist.

Erinevalt Tartu väljapanekust, mille tähelepanukeskmes oli peale Richteri reisi just Egiptuse kultuuri erinevate aspektide tutvustamine, pöörab käesolev näitus suurema tähelepanu Richteri teekonnal külastatud piirkondade arhitektuuripärandile. Seetõttu võetakse lähema vaatluse alla ka Egiptuse-vaimustusest mõjutatud graafikasarjad, mis tutvustavad Richteri poolt külastatud paikade muistiseid.

Ušebti. Hiline periood, 26. dünastia, 664–525 eKr. Tekst: „Valgustatu, Osiris, Jumala isa, Jumala sulane, varade järelevaataja, Psamtek–pa–di–Sepa“. Ajaloomuuseumi kogu

19. sajandi I poolel Euroopas ilmunud gravüüride kõrval paistavad silma Tartu Ülikooli arhitekti J. W. Krause seepia joonistused Idamaade ainel. Tegemist on omaaegsete teaduslike reisikirjade illustratsioonide koopiatega, mille loomine võimaldas teemasse sisse elada ning reisida nende kaudu tagasi teistesse maadesse ja aegadesse.

Allikas: Tartu Ülikooli Kunstimuuseum

Louis Haghe (1806–1885) David Robertsi (1796–1864) järgi. Simoni kõrbetee Giza püramiidide juures. Leht sarjast „Robertsi visandid Egiptuses & Nuubias“. 1849. Värviline litograafia . Tartu Ülikooli Kunstimuuseum

Allikas: Tartu Ülikooli Kunstimuuseum Foto: University of Tartu

Beleke (eluaastad teadmata). Heinrich Anton Dählingi (1773–1850) ja Johann Heinrich Karl Menu von Minutoli (1772–1846) järgi. Muumia sarkofaag II. Illustratsioon teosest: “Atlas von Neun und dreissig Tafeln zu der Reise des Freiherrn von Minutoli zum Tempel des Jupiter Ammond in der Libyschen Wüste und nach Ober-Aegyptenˮ. Berlin, 1824. 1823. Koloreeritud litograafia Tartu Ülikooli Kunstimuuseum

Kuna suurem osa Richteri poolt kogutud ja Tartu Ülikoolile üle antud Egiptuse muististest asuvad tänapäeval Venemaal Voronežis, siis on näitusel eksponeeritud Richteri kirju kodustele, joonistusi ning päevikuid ja nende publikatsioone. Neile lisanduvad Vana-Egiptuse originaalesemed, nagu amuletid, jumal Osirise kujud ja ušebtid Eesti Ajaloomuuseumi ja Eesti Ekspressi ajakirjaniku Pekka Erelti kogust.

Näituse kuraatorid: Anu Allikvee (Kadrioru kunstimuuseum) ning Jaanika Anderson ja Kristiina Tiideberg (Tartu Ülikooli Kunstimuuseum)

Näituse koostajad avaldavad siirast tänu Glenn Janes’ile (Inglismaa), kelle lahket abi ušebtide määramisel on raske ülehinnata.

Vana-Egiptus ja Eesti

Pekka Erelt

Allikas: Tartu Ülikooli Raamatukogu

Johann Wilhelm Krause (1757–1828) Louis-François Cassase (1756–1827) järgi. Kaljusse raiutud grott Chepreni püramiidi juures. Koopia raamatust: L. F. Cassas. Voyage pittoresque de la Syrie, de la Phoenicie, de la Palaestine et de la Basse-Aegypte. T. III, Paris, 1799. 1820. Seepia. Tartu Ülikooli Raamatukogu

Eestimaalaste huvi Vana-Egiptuse vastu tärkas juba enam kui 200 aastat tagasi.

Niisamuti nagu mujal Euroopas, tärkas Eestiski huvi vanade kõrgkultuuride vastu juba 18. sajandil. Kohalikke baltisakslasi vaimustas eriti just Egiptus ning selle huvi keskuseks kujunes 19. sajandi algul oodatult Tartu ülikool. Eestvedaja oli noor energiline baltisakslane, Vaste-Kuustest pärit Otto Friedrich von Richter (1792-1816). Tema oli arvatavasti ka esimene eestimaalane, kelle jalg selle tõotatud maa pinnale astus.

Otto Friedrich von Richter

Egiptusse saabus Richter ühes oma reisiseltsilise Sven Fredrik Lidmaniga aprilli keskel 1815. "Teekond viis neid mööda Karnaki, Luxori, Kom Ombo ja Assuani muististest," kirjutab egüptoloog Sergei Stadnikov oma Richteri-uurimuses. Richteri reisid said aga augustis 1816 traagilise lõpu. Äsja 24aastaseks saanud Richter suri 13. augustil Smürnas düsenteeriasse.

"Ta oli läbi rännanud Egiptuse, osa Nuubiast, Palestiina, Süüria ja Anatoolia ning kavatses minna Pärsiasse, kus talle Vene saatkonna juures keiser Aleksandri käsu kohaselt oli eraldatud auväärne ametikoht," kirjutati Saksamaal ilmunud nekroloogis.

Neil reisidel kogutud muistised jõudsid Rootsi kaudu Eestisse Richteri isa kätte, kes need 1819. aastal Tartu Ülikooli Kunstimuuseumile kinkis. 19. sajandi lõpul kuulus muuseumi egiptuse kollektsiooni 124 eset, kogu põhiosa moodustas Richteri pärand. "Oma mahult ja teaduslikult kaalult oli muuseumi egüptoloogiline kollektsioon võrreldav Venemaa suuremate kogudega," iseloomustas seda Stadnikov. Seal oli nii uhkeid kiviskulptuure kui ka terve, kaunilt maalitud sarkofaag.

Kuid 1915. aastal viidi see väärtuslik kollektsioon Venemaale sõjavarju. Kogu asub Eesti riigi korduvatele tagastamispalvetele vaatamata praeguseni Voroneži Oblasti Kunstimuuseumis, kuigi pidi juba Tartu rahulepingu (1920) järgi kodumaale naasma.

Apteeker Johann Burchard

Euroopat tabanud egüptomaania ei jätnud puutumata ka Tallinna. Just Tallinna arstile ja raeapteekrile, baltisakslasele Johann Burchardile (1776-1838) peame tänulikud olema, et Eesti Ajaloomuuseumis on praegu meie parim klassikaliste muististe kollektsioon.

Maokujuline sõrmus. Rooma Egiptus, 1. sajand pKr. Kuld, 6,74 g. Pekka Erelti kogu.

Burchard oli kollektsionäär selle sõna parimas tähenduses. Juba 1802. aastal asutas apteeker Tallinnas hiljem ka linnarahvale avatud muinsuste kabineti Mon Faible (minu nõrkus). Kui 1864. aastal alustas Kanuti Gildi ruumes Pikal tänaval tegevust Eestimaa Provintsiaalmuuseum, kinkisid Burchardi pärijad 1870. aastal tema kogu just sinna.

Raeapteekri mitmekülgsesse muististe kollektsiooni kuulus esemeid nii Egiptusest kui ka Kreekast ja Roomast. Burchard ei piirdunud lihtsalt kogumisega, ta üritas oma kogu esemete kohta ka rohkem teada saada. Näiteks Egiptuse muististe osas küsis ta nõu Vene teaduste akadeemialt ja Helsingi ülikoolilt. Vaatamata sõdadele ja muudele ajaloovapustustele on Burchardi kogu õnneks suuresti säilinud.

Minu teekond Vana-Egiptusse

Maailmas on klassikaliste muististe kogumine nii muuseumidesse kui ka erakogudesse igapäevane tegevus, Eestis aga midagi eksootilist ja kauget. Kui kogu maailm peab seda oluliseks, siis on see meilegi oluline. Nii tekkiski mul ligi kümme aastat tagasi mõte teha Mikkeli muuseumis näitus muistsetest kultuuridest („Kadunud aegade aarded“, 7.02.2009-31.01.2010) - et süstida huvipisik eriti noortesse. Minul on see pisik veres olnud aastakümneid, kogumiseni jõudsin aastaid tagasi. Oma teada juhuslikult, aga võib-olla oli siin ka Osirise käsi mängus. Igal juhul jäi siinne kogumise-maailm väikeseks ja muutus igavaks ning vana huvi näitas kätte uue teeotsa. See huvi pole jahtunud tänaseni.