Keskerakond jätkab kommunistide vana võitlust Kapo vastu

 (55)
                 
Keskerakond jätkab kommunistide vana võitlust Kapo vastu
Võitlusõpik: Kommunistide “uurimus” kapost ja selle agentidest aastast 1932.
80 aastat tagasi trükkisid Eesti kommunistid juhised, kuidas võidelda kaitsepolitsei ja selle agentidega. Laupäeval õpetab Keskerakond poliitikakoolis sedasama oma liikmetele.

Keskerakonnal on mure. Suur neljatäheline mure — KAPO. Keskerakonna liikmete ja erakonnaga seotud inimeste langemine kaitsepolitsei küüsi — tavaliselt korruptsiooni tõttu — on muutunud praegu igapäevaseks. Mullu novembri algul kutsus kaitsepolitsei aga parteijuhi Edgar Savisaare enda Väänasse vestlusele idarahaskandaali teemadel. Ilmselt oli see viimane tilk kannatuste karikas. Aitab! Kaitsepolitsei vastu tuleb midagi ette võtta!

Sel nädalal, aasta pärast ajaloolist kohtumist Väänas, korraldab Keskerakonna noortekogu poliitikakooli. “Siin räägitakse muljetavaldavaid lugusid salajastest jälitustegevustest, telefonikõnede ja kohtumiste pealtkuulamisest, imekspandavatest KAPO operatsioonidest ja inimeste värbamisest. Siin saad teada miks ja kuidas Sinu sõbrast võib saada kaitsepolitsei agent,” seisab ürituse reklaamis. Peaesineja on Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf, “endine operatiivtöötaja ja eriteenistuse juht”.

Aga ei ole midagi uut päikese all. 1930. aastatel olid kapoga kimpus ka Eesti kommunistid, kel — nagu keskerakonnal praegu — olid tihedad sidemed seltsimeestega Venemaal. Ilmselt piiri taga trükiti 1932. aastal varjunime K. Põrandaalune all käsiraamat “Prowokatsiooni wastu! Üldine juhatus sellest, kuidas Eestis kaitsepolitsei agentide wastu wõidelda ja neid wõita waja”.

Raamat on aktuaalne ja kulub marjaks ära praegugi. Piisab vaid alljärgnevates tsitaatides sõnade “töörahvas” ja “tööline” asendamisest sõnadega “keskerakond” ja “keskerakondlane”.

Lobisemise haigus

“Meie parteis on võitlus provokaatorite ja nuhkide vastu viimaste aastate jooksul kõige kurjemal viisil alahinnatud,” pragab autor juba raamatu algul. Et nuhke ja reetureid oli kui seeni pärast vihma, kinnitab üllitise lõppu lisatud pikk nimekiri.

Tegemist polnud paranoiaga. Kapo võitlus kommunistide vastu oli olnud edukas, neid oli kõvasti rapitud. Teose autor pidas õigustatult sissekukkumise üheks põhjuseks liigset jutukust. “Kaitsepolitsei agentide agaral algatusel, meie organisatsioonide ja eeskätt põrandaaluste tegelaste ükskõiksusel on iseäranis viimasel ajal Eesti töörahva üksikute gruppide seas laialdaselt maad võtnud lobisemise-haigus.”

Väga ohtlik oli ka hooletus kirjavahetuses (tänapäeval e-kirjavahetuses): “Eesti kaitsepolitsei tuhnib nüüdsel ajal läbi oma mustades kabinettides, müüdavate hingede abil, keda Eesti postiametnikkude hulgas veel küll ja küll leida, igatahes kindlasti kõik N. Liitu saadetava ehk sealt tuleva kirjavahetuse, niisama kui ta seda vististe aegajalt ka sisemise kodumaa kirjavahetusega teeb.”

Juba toona kahtlustati kaitsepolitseid telefonide pealtkuulamises, ja autor toob näite ajakirjandusest. “Purutagurline “Päevaleht”, kes hiljuti valimiseelses tuhinas Eesti valge vabariigi valitsust salakaubavedajatelt altkäemaksude võtmises ja nende näpunäidete järele tegutsemises süüdistas, kurtis alles hiljuti, et juba mitmendat päeva kõik tema telefonid, arvu poolest kümne ümber, “kellegi poolt” kontrolli alla võetud olla.”

Kes on kapo agendid

Meie parteil tuleb end “tänapäeval hoida kaitsepolitsei agentide eest, keda leidub, igas seltskonna kihis, igas paigas”, hoiatab raamat. Agente oli nii palju, et nad tuli isegi eraldi rühmadesse liigitada.

“a) Teenistusetruud kaitsepolitsei õhutajad ja ühtlasi ka agendid on kõigepealt Eesti “oma” valitsuse ja kodanlised ja väikekodanlised volikogu liikmed, kõik Eestis asuvad kodanliste riikide diplomaadid, siis igasugused valitsuse ametkondade, kodanluse parteide ja seltskondliste asutuste juhatused ja aktivistid, ajalehtede toimetajad kaasa arvatud, välipolitsei ametnikud, igat sorti usulahkude papid, kaitseliitlased ja vallavanemad.

b) Kohusetruud kaitsepolitsei agendid on hallparunid, tööstusasutuste omanikud ja suuremad aktsionärid, suuremate majade peremehed, ärimehed ja sahkerdajad.

c) Hirmu, arguse ehk ükskõiksuse pärast nuhkideks hakanud töörahva liikmed, keda kaitsepolitsei sel ehk teisel viisil oma õnge on osanud tõmmata.”

Lisaks püüdsid töölisi veel ka kapo “salajased palgalised luureagendid ja alalised palgalised agendid-provokaatorid”.

Kuidas kapo agentidega võidelda

Hoia suu kinni, oli esimene reegel. Ja ära usalda. “Majaperemees ei tohi teada, kui töölisele vahest mõni seltsimees selleks külla tuleb, et omavahel klassivõitluse küsimusi arutada.”

Niisamuti tuli seltsimehega kohtuma minnes alati üle õla vaadata ning veenduda, et ka seltsimeest “mitte tänaval ei jälgita”. Tähtis oli ka kaadrivalik parteis — “et vargad ega kelmid, ka joodikud, vähegi vastutavatele kohtadele seatud ei saaks”. Neid ettevaatusabinõusid nimetatakse raamatus “tarvilisteks eeltingimusteks kaitsepolitsei nuhkide ja provokaatorite vastu võitlemiseks”.

Eriti valvas tuli olla valimiste lähenedes. “Iseäranis valimiste eel sattuvad kapo jäänused elevusesse, nad sepitsevad agaralt “tuliuusi” poliitiliste rühmituste asutamisi, püüavad juba varakult ühe ehk teise töölisühingu tegelastega kokkuleppida endi toetamiseks valimiste ajal jne.”

Samas hoiatas autor Põrandaalune töölisi kapoga kaasa mängimast. “Mõned ausad töölised unistavad sellest, et kuidagi moodi kaitsepolitsei ridadesse pääseda, et seda mülgast seestpoolt õõnestama, tema plaanisid töörahva ees paljastama hakata. Sarnased püüded on kõige suurem rumalus, mida sel korral, kui neid teostada saadaks, kaitsepolitseil kuigi raske poleks paljastada.”

Lõppjäreldus oli see, et “ainsaks tagajärjekaks abinõuks kaitsepolitsei vastu on — distsipliin ja konspiratsioon, mida järjest tõstma ja süvendama peab”.

Kapo salaagentide paljastamine

Et kapo salajasi agente ja provokaatoreid paljastada, soovitas autor kõigepealt tundma õppida kapo ametnikke. “On vaja, et iga aus töörahva liige kõigepealt näopidi tundma õpib kõiki kohalisi kaitsepolitsei ametnikke ja neid näitab nendest eemalehoidmiseks ka teistele töölistele.”

Eemalehoidmine pidi aitama värbamise vastu, millest omakorda tuli kohe seltsimehi teavitada. “Iga ausa töölisklassi liikme kohus, keda kaitsepolitsei võrgutama hakkab, sellest viivitamata teatada oma lähemale ustavale seltsimehele ühingu juhatuses ehk liikmete hulgas.”

Teades, tundes ja jälgides kapo töötajat, võis jõuda välja ka otsitud reeturini. “Peaasjalikult tarvitatakse läbikäimiseks kaitsepolitsei ametnikkude ja provokaatorite vahel trehvamisi, kas siis väljas, vaba õhu käes, missugust trehvamise viisi iseäranis tarvitatakse pimedal ajal ja kõrvalistes kohtades, kui ka erilistes konspiratiiv-korterites, eriti aga kõrtsides, võõrastemajades ehk harilikes mülgastes, mille omanikkude ja teenijate hulgas tihtipeale kaitsepolitsei agente-vahetalitajaid leidub.” Siin panustas raamat “ausatele teenijatele”, kes saaks “kaitsepolitsei agentisi ja ametnikke jälgida ja paljastada nendega sidemes seisvaid provokaatorisi”.

Raamat jagab samuti juhatusi neile, kes juba kapo võrku langenud. “Iga seltsimees, keda kaitsepolitseisse kutsuti, peab enne sinna minemist teatama selle töölisorganisatsiooni juhatuse ustavale liikmele, kus tema liikmeks on. Nõndasama on tarviline alati ja igakord peale kaitsepolitseist ülekuulamiselt tagasi tulemist samadele ustavatele seltsimeestele teatada, mille üle kaitsepolitseis päriti ja missugused vastused ülekuulatav andis.”

Ja lõpetuseks jälle seesama lihtne, ent raskesti täidetav reegel: hoia keel hammaste taga. “Igal klassiteadlikul töölisel tuleb kaitsepolitsei küünte vahele sattudes silmaspidada seda, et tänapäeva inimese suurem vaenlane tema enese lobiseja keel on ja et kaitsepolitseinikud eriteadlased on sel alal, kuidas kahtlustatavat rääkima panna võib. Mida rohkem teie ülekuulamisel räägite, seda halvemini läheb asi!“undefined
undefined

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused