Peaaegu suure plaaniga rock.
Esimese raksuga toob TSM helimälust välja The Verve’i psühhedeelsed momendid. Teise raksuga tulevad välja 70ndate kanoonilised rock-bändid mõlemalt poolt Atlandit. Kolmanda raksuga vormub nimetus neopsühhedeelia. Neljanda raksuga selgub TSMi kaasaegsus, see sünteesiv kaasaegsus, mis lubab olla korraga teenager, tõsine, kiire, aeglane, unistav, raskepärane jne. Ja samas nimetada oma loodut ainulaadseks teoseks. TSM on ainulaadne niivõrd, kui keegi usub, et see on midagi palju enamat Mercury Revide, Led Zeppelinide (Zeppelin is always a must!), U2de õgvendatud taasesitusest.
Arvan, et midagi enamat on TSM kindlasti, kuid mitte paremat. Nad unistavad rusikaga näkkulöömisest (kujundlikult), aga lööma ei hakka, nad räägivad oma elust vähe naiivselt (eneserefleksioon is always a must!), nad produtseerisid plaadi ise, mis polnud ehk hea mõte. Kusjuures plaadi miksijaks võtsid nad tõelise rock’i Kalevipoja ehk Alan Moulderi, mis paneb TSMi ikka väga täpselt kõlama. Kokku teeb see rebestusteta rock’ialbumi, mille eranditult parim lugu "Daddy’s In the Doldrums" on ühtlasi ka rebestatuim hetk. 7
Aleksander T. Yostafa
Lacuna Coil
"Karmacode"
(Century Media)
Itaalia gooti-metallistid teevad sammu tagasi.
Lacuna Coil ja nende naisvokaaliga garneeritud gothic metal jõudis laiema üldsuse teadvusse nelja aasta taguse albumiga "Comalies", millest 2004. aastal sai väljaandja Century Media kõige rohkem müünud kaubaartikkel. Võrreldes Evanescence’i juba kuue miljoni eksemplarini küündiva läbimüügiga USAs on see muidugi köömes, aga Lacuna Coil on ka Itaalia bänd. Siiski suutis "Comalies" pärast esmast üllatust allakirjutanu jaoks end küllalt kiiresti ammendada ning midagi uut ja vapustavat ei paku paraku ka "Karmacode", pigem on viimase kujul tegu sammuga tagasi. Piisab, kui võrrelda eelmise plaadi singleid ja uuelt plaadilt esimese singlina eetrisse paisatud "Our Truthi", et resümeerida – Cristina Scabbia on küll kena inimene ja tubli laulja, kuid lauluviisid pole sellel ansamblil kunagi midagi erilist ega meeldejäävat olnud ja aina ilmetumaks läheb. Bändi meesvokalisti hääl käib aga lihtsalt närvidele. 5
Andri Riid
The Vines
"Vision Valley"
(Capitol)
Stambid, mitte nägemused.
2002. aasta The-bändide buumi ajal ülikiiresti ülipopulaarseks saanud, hiljem aga mitmesugust ebaõnne näinud The Vines püüab kolmanda albumiga taas oma nägu leida. Mis ei tähenda aga kahjuks muud kui ikka neidsamu neo-grungeroki klišeesid, mida juba debüütplaadi ajast mäletame. Kahtlane, kas just see on parim viis vahepealse (ja veidi mitmekesisema) "Winning Daysi" läbikukkumisest õppust võtta. Popmuusikas muutub ajavaim kiiresti ning see, mis neli aastat tagasi värskena tundus, pole tänapäeval seda enam mitte.
Samas teeb The Vines muidugi täpselt seda, mida nad kõige paremini oskavad: Kurt Cobain, 60ndate biitmuusika ja garaažirokk saavad kõik kohustusliku peanoogutuse osaliseks. Üldist keskpärasust leevendavad paar "head lugu": britpopilik singel "Don’t Listen to the Radio" ning paar etemat Nirvana-järeleaimamist. Fännidele album ehk meeldib, ilmselt polegi see eriti halvem kui debüüt "Highly Evolved". Igasuguse muusikalise arengu puudumine on aga masendav. 3
Mart Kuldkepp
Värttinä
"Miero"
(Real World)
How Many Sisters & Kirmo Lintinen Trio
"Thank You For The
Kiss"
(Rockadillo)
Kimmo Pohjonen & Eric
Echampard
"Uumen"
(Rockadillo)
Uutisia Suomesta ehk Naised on sünged või leebed, mehed kalduvad improviseerima.
Värttinä on Värttinä; ja juba etnopopi veteranide hulka kuuluv koosseis. Kolm blondi ja nooruslikku põhjamaanaist ja hulk meesinstrumentaliste, agressiivne, Ida-Soome põhjaga laulmine. Aga siin lisandub heledusele ja muusikalisele äratuntavusele tumedust, tekstid on valitud – õigupoolest rahvaluule aineil kirjutatud sajatavad, leinalised, itkuvad, naisvaatepunktist kirjutatud, libahuntlikud. Võib-olla on see Värttinä viimane vaid maailmamuusikaringkonnis kuulus plaat? Sest hüpe "Sõrmuste isanda" muusikaliversiooni loojaina koos hindu A. R. Rahmaniga (!) seisab kohe ees.
Teine naistrio How Many Sisters on soomeugrilikkusele vastandina väga mainstream-vokaal-jazz, läbinisti ingliskeelne. Kolm neidu Kirmo Lintise jazz-trio saatel. Mis teda heaks teeb, on pigem eeslaulja, äsja Jazzkaarel laulnud Anna-Mari Kähärä originaallooming, servapidi Manhattan Transfer, servapidi konservatiivsem r&b; eks ka üks eurolaulu tüüp pole kaugel, aga siiski, piir jääb selgelt vahele. Selle muusika kerge elitarism vaid kaunistab teda. Ma vähemalt kahtlustan tegijaid soovis olla hea taustamuusika ilusate, veidi konservatiivsete ja samas mitte lollide inimeste tegevusele.
Kimmo Pohjoneni ja Eric Echampardi kontsertvõte esindab tüüpilist Pohjoneni projekti, võib-olla pisut akustilisemat ja vähemmanipuleeritut kui Kluster või KTU. Kuigi mingist "autentsusest" või tavalisema akordionimuusika moodi olekust ei tasu siingi unistada, Pohjosel on endiselt pedaal põhjas ja Echampard on jõuliselt mitmekesine trummar. 6/7/7
Tõnu Kaalep
Kazumasa Hashimoto
"Gllia"
(Noble Records)
Laulud lo-fi’s.
Olin kuulnud paari katkendit Hashimoto kolmandast albumist "Gllia". Sellest piisas, et oodata midagi eriliselt head, ja plaat osutuski silmapaistvaks – imelised meloodiad oma sämplirikkal teekonnal vaikselt voolamas. Enamiku ajast keegi laulab, kuid pole aru saada, miks. Siin on mitu aspekti, mis teevad selle muusika tuttavaks: 1. kodune pink à la Ariel Pink, 2. miniatuursus, 3. maavillasus, 4. vaiksetes, pomisevates, tundmatutes keeltes laulmine, 5. popmuusikale omane hoolimatus, 6. juba mainitud ideaalsed meloodiad, 7. elektroakustiline kõla. Kõik see kokku on küllaltki paljulubav, lisaks veel individuaalsed assotsiatsioonid kaugete maade, teadete ja plaatidega, mille käimasolev viitab. See kõik ei tähenda muidugi suurt midagi, samas aga ikkagi ebatavaliselt palju – igatahes palju rohkem, kui perfektselt "meeleolumuusika" plaadilt tavaliselt oodatakse. Ehk liiga vaoshoitud, et olla täiuslik, kuid siiski tähendusrikas kõigis maailma liftides, poodides, kodudes ja pseudoakadeemilistes kontserdisaalides. 8
Erkki Luuk
Stereolab
"Fab Four Suture"
(Too Pure)
Briti parimate indie-minimalistide 14. (!) album.
Kui elujõuline saab olla üks huvitavamaid ja inspireerivamaid 90ndate indie-grupeeringuid aastal 2006? Suurem osa Stereolabi kaasaegseid staarbände on tänaseks lagunenud, jättes meile mõned vaiksel leegil habisevad soolokarjäärid. Stereolab tundub aga kõigi kodaratesse sokutatud kaigaste kiuste ikka jalgel püsivat ja rahulikult oma asja nokitsevat. Tegelikult on Stereolab kogu aeg eksisteerinud omaenda väikeses muusikalises universumis, mille aeg ja ruum ei allu kohe kindlasti meile tuntud füüsika- ja loodusseadustele. Pole retrot ega futut. On vaid hetk, mis on praegu. Ei lähe paremaks ega halvemaks.
Stereolabi universum on umbes kohviku suurune. Ja seal kohvikus istuvad mustade barettide ja pikkade sallidega üliõpilased, kes vaidlevad Adorno ja Marcuse üle, nurgalauas jauravad veidi vindised krautrokkarid maestro Philip Glassi nõudliku taktikepi järgi ning küberneetiline karu lööb tantsu. Salongisotsialism ja edev minimalism, film noir ja päikesepaisteline psühhedeelia, süütud popmeloodiad, mis lähemal vaatlemisel on oma süütusest ammu loobunud. Nii oli, on ja jääb. Aamen. 7
Lauri Tikerpe
