Laulukirjutaja otsib indiesüdameid.
Inglise laulukirjutaja ja multiinstrumentalist tuleb oma neljanda plaadiga, mis suur-labeli toel soovib võita kõiki Coldplay poolt veel võitmata ja Radio-headi poolt petetud südameid. Muusikaliselt sarnaneb Ed ehk enim ühe teise inglase, Badly Drawn Boyga. Mitmekihilise, keelpillipartiidega ja ka muidu kõrvutorkiva põhjalikkusega produtseeritud muusikale ei tule Edi nutusevõitu vokaal siiski kasuks. Rääkimata laulusõnadest, mis on ka kuidagi... nutused. Näib, et mees on püüdnud oma lihvitud valmisprodukti tuua lähemale indie-sõpradele, keerates siin-seal peale kärinat ja isegi plärinat. Uut kvaliteeti see paraku ei loo, pigem jääb mulje, et keegi on püüdnud valgeid sokke mudaga määrides coolimaks muuta. Kummastavaim mehe juures on tema eeskujude loend, kus troonib ei keegi muu kui Tom Waits ise.
Tõsi – kui hoolega kuulata, siis on tõesti aeg-ajalt mõni kitarrisound või veider marsirütm, mida võiks tõlgendada kummardusena vanameistrile.
Vokaalist ega laulusõnadest ei tasu vihjeid otsida.
Plusspoolele saab kerge südamega ja peaaegu tervikuna kanda loo
“Scatterbraine”, mille kaasakiskuv refrään tabab ootamatult nagu Pet
Shop Boysi kohtamine Kaubamaja ees (mis minuga ka kord juhtus).
6
Tauno Maarpuu
Nouvelle Vague
“Bande A Part”
(Peacefrog)
Lõkkeõhtu Foie Gras`ga.
See on nagu lõkkeõhtu pioneerilaagris maalilise
järve kaldal. Rühmajuht sõrmitseb mõtlikult kitarri ja
kõige ilusam tüdruk võtab lauluviisi üles. Aga
puuoksast tehtud orgi otsas ei küpse mitte Rakvere viiner, vaid hanemaks
ning põue peidetud salaviinapudeli asemel käib suult suule Cachaca.
Just selline ongi Nouvelle Vague – akustiline kitarr, kerge bossa nova, mahe
perkussioon, õhulised sündid, sulnis plikatirtsulik vokaal ja nende
põhitrump – repertuaar, mis koosneb maitsekalt valitud 80ndate
lööklauludest (briti post punk ja new wave). Kitšimaiguline romantika
iroonilise tuksega suunurgas. Kui Nouvelle Vague kahe aasta tagune
debüütplaat lõi jalust nõrgaks Joy Divisioni, The
Cure’i, Ramonesi ja paljude teiste ennekuulmata töötlustega, siis
“Band A Part” liigub samal rajal ning on tegelikult juba natuke
ootuspärane. Siin võetakse ette The Buzzcocksi “Ever Fallen In
Love”, Bauhausi “Bela Lugosi`s Dead”, New Orderi “Blue Monday”, Billy Idoli
“Dancing With Myself”, Blondie “Heart Of Glass” ja hulga muud toredat
nostalgiat. Õnneks on 80ndate muusikapärand suur ja lai, nii et
Nouvelle Vaguel jätkub tööd kauemaks. 7
Lauri
Tikerpe
