11.10.2007, 00:00
10 põhjust, miks “Georg” untsu läks
Vaatasin “Georgi” teisel linastumispäeval,
5. oktoobril Coca-Cola Plaza esimeses saalis. Kui paljureklaamitud
Eesti-Vene-Soome ühismängufilm lõppes, läbis saali
hämmastuskahin. Tulemus oli kõigile näha. Aga miks see nii
mannetuks osutus?
1. Kui ei julge kedagi solvata, siis pole mõtet eluloofilmi ette võtta. Seisukohavõtu puudumine persooni ja teema ja ajastu suhtes on selle kroonikakaadritega miksitud kostüümidraama põhiline viga. Simmi ja Põldre otsus libiseda mööda kõigest, mis sunnib pooli valima, on kummastav. Teisalt on arusaadav produtsentide lähtepunkt – Georg Ots müüb niikuinii, ja ükski kultuuri rahastav üksus ei saa Eesti rahva iidoli elustamisele kaikaid kodarasse visata. Ja Simmi nimi on samuti heaks garantiiks. Hundid söönud, lambad terved.
2. “Georgis” puudub intriig, puudub üldse keskendatus millelegi olulisele. See on lihtsalt suvaline pildijada sama suvaliselt vahele pikitud lauludega. Kohe tuleb võrdluseks meelde esteetiliselt ja narratiivilt sarnane, kuid õnnestunud “Need vanad armastuskirjad”.
See film oli keskendunud märksa lühemale ajavahemikule, mis võimaldas teemat mitte ainult punktiirjoonega markeerida, vaid ka lahti mängida. Tulemus sai psühholoogiliselt tõetruum. Teiseks sidus “Need vanad...” tervikuks peategelase Raimond Valgre muusika, mis iga visuaalse emotsiooni pealekauba muusikaliselt kontreeris. Kolmandaks oli selle filmi peategelane muutuv isiksus. “Need vanad armastuskirjad” oli lihtne ja mõjuv lugu hella südamega kunstniku paratamatust allakäigust stalinliku diktatuuri tingimustes.
Georg seevastu ei muutu filmis vähimalgi määral. Ta on konstant ja kogu filmi pealispindne emotsionaalsus on muutumatu suurus. Isegi Georgi surm ei ärata kaastunnet, vaid on lihtsalt ühe ülemäära pikaks veninud piinliku suhtedraama õnnelik lõpp.
3. Kui juba analoogide toomiseks läks, siis nii “Need vanad...” kui “Georgis” on tähtis kolmnurk “peategelane-armastatu-sõber”. Leo on Raimondile tõesti toeks – niikaua kui viimane üldse kusagile toetada suudab. Mis nõu saab aga Caesar anda Georgile – täiesti muutumatule sfinksile?
Muidugi mitte mingit, Georg ei tee midagi tema näpunäidete järgi, ei kuulagi teda. Miks teda siis üldse vaja on? Aga loomulikult selleks, et panna Caesari ossa Renars Kaupers ja ka Lätis filmile turgu leida.
4. Georgi eludraama psühholoogiline põhjendamatus. Miks ta pidi 22 aastat nii rumala ja agressiivse naisega abielus olema? Selle suhte absurdsus ju otse karjub igast stseenist saali poole. Lahutus oli N Liidus aktsepteeritud toiming, armastatud staaride jaoks oli see isegi sama loomulik imago-komponent nagu läänemaailmas – ainult et seda ei kajastatud mitte seltskonnaajakirjades, vaid kohvikuklatšis.
5. Psühhopaat on filmikunsti üks lemmikkangelasi. Asta Ots on Georgi sõnul psühhopaat, aga filmis ei anna sellest tunnistust miski. Pildis on ta lihtsalt tähelepanupuuduse all kannatav hüsteeriline naine, kes oma muret pudelisse uputab. Korduvalt, tüütult. Aga eestlane ei saa ju põhimõtteliselt joodikust naisele kaasa tunda, veelgi enam naisele, kes muutis rahva poolt palavalt armastatud staari elu põrguks.
“Georgi” sihtgrupp ongi ilmselt 50+ naised. Filmi häälestatus on primitiivne – soovitakse, et vaataja vastandaks end piinatud geeniuse Georgi naisega. Et ta endamisi õhkaks: kui julm ja rumal on Asta! Kui palju paremini oleksin mina jumaldatud staari abikaasana käitunud, kuidas oleksin talle surmani truu olnud!
Et seda primitiivsust saavutada, on Asta filmis ka nii primitiivseks tehtud, et kriipsujuku oleks talle paras partner. Psühholoogilise ebausutavuse muudab veel kreisimaks tehniline lisand. Eestikeelses versioonis rääkis noor Asta Hele Kõre ja vana Marika Vaariku häälega. Nii formaalselt kui sisuliselt jäi mulje, et tegu on kahe hoopis erineva inimesega, mistõttu mõlemad muutusid ebausutavateks.
6. Õnnestumise võti on filmis embrüonaalsel kujul olemas, kuid seda ei kasutatud. Pean silmas stseeni, kus Georg ja Asta ja hulk teisi nõukogude kultuuritegelasi olid Hruštšovi vastuvõtul. Hruštšovi kuju (Sergei Fetissov) oli vapustav ning ka konflikt võimas ja väljapeetud. Kultuuritegelaste poliitilisest ahistatusest ja võimu idiootsusest oleks saanud filmile keskendatud liini, mida oleks võinud äärmuseni teravdada.Võimu ambivalentne hoiak vaimu suhtes, ühelt poolt lipitsemine, teisalt röökimine. Kui palju oleks sellest rääkida kas või Eino Baskinil, kes just samal ajal vangi pandi!
7. Urmas Vadi libretol põhinev muusikal “Georg” oli üles ehitatud ühele kandvale ideele. See oli Georg Otsa tuntud-teatud armastus vee ja ujumise vastu, mis omandas esialgu mütoloogilise ja lõpuks suisa eksistentsiaalse mõõtme. See oli huvitav. Filmis nätsutatakse ujumise ja vee teema korraks ära ja visatakse siis minema. Küllap oleks saanud ka mingi muu irriteeriva liini leida, aga seda pole isegi otsitud.
8. Kui juba üks peategelane on psühholoogiliselt nii nõrk, siis pole midagi päästa ka teisel. Ei saa filmis mängida tõelist meest, kui partner ei ole tõeline naine. Ja kui ei teaks, et see on tõsielulooline film, siis ei usuks – nii tuim mees nagu Marko Matvere Georg, ei saa lihtsalt olla armastusväärne.
9. Filmis puudub vaimukus.
10. Eesti meedia ette kallutatud suhtumine “Georgi” määras vastuvõtlikuma publiku jaoks selle linastusjärgse vastuvõtu. Kõrgemalt on ikka valusam kukkuda. Küll nähti vaeva, et filmi nägemata selle vastu huvi kütta. Kogu see protsess oli sama primitiivne kui Hruštšovi ajal, millal sajad töökollektiivid mõistsid hukka Boriss Pasternaki romaani “Doktor Živago”, ilma et neil olnuks vähimatki võimalust seda üldse lugeda. Ajakirjanikud kujutasid ette, et isegi kui tegu ei ole hea filmiga, saab sellest vähemalt suur film. Aga ei saanud.
Kõige õnnetumana esines selles vaimupuudega kooris jälle ETV, kes filmi tegemisest tehtud filmi näitas – demonstreerides nõnda täielikku oskamatust teha vahet oluliste ja ebaoluliste asjade vahel. Kersna, sul oli õigus!
1. Kui ei julge kedagi solvata, siis pole mõtet eluloofilmi ette võtta. Seisukohavõtu puudumine persooni ja teema ja ajastu suhtes on selle kroonikakaadritega miksitud kostüümidraama põhiline viga. Simmi ja Põldre otsus libiseda mööda kõigest, mis sunnib pooli valima, on kummastav. Teisalt on arusaadav produtsentide lähtepunkt – Georg Ots müüb niikuinii, ja ükski kultuuri rahastav üksus ei saa Eesti rahva iidoli elustamisele kaikaid kodarasse visata. Ja Simmi nimi on samuti heaks garantiiks. Hundid söönud, lambad terved.
2. “Georgis” puudub intriig, puudub üldse keskendatus millelegi olulisele. See on lihtsalt suvaline pildijada sama suvaliselt vahele pikitud lauludega. Kohe tuleb võrdluseks meelde esteetiliselt ja narratiivilt sarnane, kuid õnnestunud “Need vanad armastuskirjad”.
See film oli keskendunud märksa lühemale ajavahemikule, mis võimaldas teemat mitte ainult punktiirjoonega markeerida, vaid ka lahti mängida. Tulemus sai psühholoogiliselt tõetruum. Teiseks sidus “Need vanad...” tervikuks peategelase Raimond Valgre muusika, mis iga visuaalse emotsiooni pealekauba muusikaliselt kontreeris. Kolmandaks oli selle filmi peategelane muutuv isiksus. “Need vanad armastuskirjad” oli lihtne ja mõjuv lugu hella südamega kunstniku paratamatust allakäigust stalinliku diktatuuri tingimustes.
Georg seevastu ei muutu filmis vähimalgi määral. Ta on konstant ja kogu filmi pealispindne emotsionaalsus on muutumatu suurus. Isegi Georgi surm ei ärata kaastunnet, vaid on lihtsalt ühe ülemäära pikaks veninud piinliku suhtedraama õnnelik lõpp.
3. Kui juba analoogide toomiseks läks, siis nii “Need vanad...” kui “Georgis” on tähtis kolmnurk “peategelane-armastatu-sõber”. Leo on Raimondile tõesti toeks – niikaua kui viimane üldse kusagile toetada suudab. Mis nõu saab aga Caesar anda Georgile – täiesti muutumatule sfinksile?
Muidugi mitte mingit, Georg ei tee midagi tema näpunäidete järgi, ei kuulagi teda. Miks teda siis üldse vaja on? Aga loomulikult selleks, et panna Caesari ossa Renars Kaupers ja ka Lätis filmile turgu leida.
4. Georgi eludraama psühholoogiline põhjendamatus. Miks ta pidi 22 aastat nii rumala ja agressiivse naisega abielus olema? Selle suhte absurdsus ju otse karjub igast stseenist saali poole. Lahutus oli N Liidus aktsepteeritud toiming, armastatud staaride jaoks oli see isegi sama loomulik imago-komponent nagu läänemaailmas – ainult et seda ei kajastatud mitte seltskonnaajakirjades, vaid kohvikuklatšis.
5. Psühhopaat on filmikunsti üks lemmikkangelasi. Asta Ots on Georgi sõnul psühhopaat, aga filmis ei anna sellest tunnistust miski. Pildis on ta lihtsalt tähelepanupuuduse all kannatav hüsteeriline naine, kes oma muret pudelisse uputab. Korduvalt, tüütult. Aga eestlane ei saa ju põhimõtteliselt joodikust naisele kaasa tunda, veelgi enam naisele, kes muutis rahva poolt palavalt armastatud staari elu põrguks.
“Georgi” sihtgrupp ongi ilmselt 50+ naised. Filmi häälestatus on primitiivne – soovitakse, et vaataja vastandaks end piinatud geeniuse Georgi naisega. Et ta endamisi õhkaks: kui julm ja rumal on Asta! Kui palju paremini oleksin mina jumaldatud staari abikaasana käitunud, kuidas oleksin talle surmani truu olnud!
Et seda primitiivsust saavutada, on Asta filmis ka nii primitiivseks tehtud, et kriipsujuku oleks talle paras partner. Psühholoogilise ebausutavuse muudab veel kreisimaks tehniline lisand. Eestikeelses versioonis rääkis noor Asta Hele Kõre ja vana Marika Vaariku häälega. Nii formaalselt kui sisuliselt jäi mulje, et tegu on kahe hoopis erineva inimesega, mistõttu mõlemad muutusid ebausutavateks.
6. Õnnestumise võti on filmis embrüonaalsel kujul olemas, kuid seda ei kasutatud. Pean silmas stseeni, kus Georg ja Asta ja hulk teisi nõukogude kultuuritegelasi olid Hruštšovi vastuvõtul. Hruštšovi kuju (Sergei Fetissov) oli vapustav ning ka konflikt võimas ja väljapeetud. Kultuuritegelaste poliitilisest ahistatusest ja võimu idiootsusest oleks saanud filmile keskendatud liini, mida oleks võinud äärmuseni teravdada.Võimu ambivalentne hoiak vaimu suhtes, ühelt poolt lipitsemine, teisalt röökimine. Kui palju oleks sellest rääkida kas või Eino Baskinil, kes just samal ajal vangi pandi!
7. Urmas Vadi libretol põhinev muusikal “Georg” oli üles ehitatud ühele kandvale ideele. See oli Georg Otsa tuntud-teatud armastus vee ja ujumise vastu, mis omandas esialgu mütoloogilise ja lõpuks suisa eksistentsiaalse mõõtme. See oli huvitav. Filmis nätsutatakse ujumise ja vee teema korraks ära ja visatakse siis minema. Küllap oleks saanud ka mingi muu irriteeriva liini leida, aga seda pole isegi otsitud.
8. Kui juba üks peategelane on psühholoogiliselt nii nõrk, siis pole midagi päästa ka teisel. Ei saa filmis mängida tõelist meest, kui partner ei ole tõeline naine. Ja kui ei teaks, et see on tõsielulooline film, siis ei usuks – nii tuim mees nagu Marko Matvere Georg, ei saa lihtsalt olla armastusväärne.
9. Filmis puudub vaimukus.
10. Eesti meedia ette kallutatud suhtumine “Georgi” määras vastuvõtlikuma publiku jaoks selle linastusjärgse vastuvõtu. Kõrgemalt on ikka valusam kukkuda. Küll nähti vaeva, et filmi nägemata selle vastu huvi kütta. Kogu see protsess oli sama primitiivne kui Hruštšovi ajal, millal sajad töökollektiivid mõistsid hukka Boriss Pasternaki romaani “Doktor Živago”, ilma et neil olnuks vähimatki võimalust seda üldse lugeda. Ajakirjanikud kujutasid ette, et isegi kui tegu ei ole hea filmiga, saab sellest vähemalt suur film. Aga ei saanud.
Kõige õnnetumana esines selles vaimupuudega kooris jälle ETV, kes filmi tegemisest tehtud filmi näitas – demonstreerides nõnda täielikku oskamatust teha vahet oluliste ja ebaoluliste asjade vahel. Kersna, sul oli õigus!