100 aastat ideoloogiakriitikat
Paar nädalat tagasi, 11. septembril möödus 100 aastat Theodor W. Adorno (1903-1969) sünnist. Üle kogu Saksamaa toimusid sel puhul pidustused ja konverentsid. Kuigi praeguste poststrukturalistlike ja postmodernistlike mõttesuundade jaoks on Adorno muutunud kultusobjektiks, ei usu ma siiski, et süsteemset mõtlemist armastavad sakslased juubilari südamest armastavad. Küllap on asi selles, et sakslased armastavad ka klassikuid ja kõnepidamist, ning selle iha rahuldamiseks kõlbab kes tahes.
Täielik immuunsus teooria ahvatluse suhtes
Pealiskaudse lahterdamise tulemusena räägitakse Adornost sageli kui marksistist. Tõepoolest lävis Adorno Frankfurti uusmarksistide koolkonnaga (Horkheimer, Benjamin, Lukács jt), kritiseeris fetišistlikku popkultuuri sünnitavat kapitalistlikku ühiskonda, kasutas oma teostes dialektilist meetodit. Kuid kõik see ei tähenda, nagu oleks Adorno jaganud Marxi seisukohta, mille kohaselt just majanduslik baas tingib kultuurilise pealisehituse, samuti ei uskunud ta kunagi, et proletariaadil õnnestub luua uus ideoloogiavaba ühiskond.
Mis siis selles kõiges nii erilist on, võime ajalooliselt distantsilt küsida? Tõepoolest ei ole täna enam kuigi raske kõigi utoopiate suhtes skeptiliseks jääda. Kuid on kahtlane, kas me oleksime suutnud sama elutargad olla ka möödunud sajandi kahekümnendatel, mil Fraknkfurdi koolkond kujunes. Igatahes ootasid Benjamin ja Horkheimer Nõukogude Liidult palju enamat — ja pidid rängalt pettuma.
On suisa hämmastav, millise kergusega suutis Adorno vältida mistahes "totaalse teooria" võrku jäämist. Tasub meenutada, et nooruses uuris ta intensiivselt Husserlit, võtmata ometi omaks fenomenoloogia taotlust saada "teaduste teaduseks". Hiljem nimetab ta fenomenoloogide poolt ihaldatud "asja ennast" samuti üheks fetiši vormiks. Küllap aitasid filosoofiaga kriitilist distantsi säilitada noorusaja uuringud Kierkegaardi ja psühhoanalüüsi teemadel, samuti ei tasu unustada, et Adorno oli samavõrd muusik ja muusikateoreetik kui filosoof. Kui lähtuda Heideggeri küllaltki tabavast filosoofi-määratlusest — “filosoof mõtleb elu jooksul ühe ainsa mõtte” — siis polnud Adorno mingi õige filosoof. Pigem võiks teda Nietzsche termineid kasutades nimetada “vabaks vaimuks, tõeütleja-linnuks”. Arvestades Nietzsche ja Adorno ürituste suurt sarnasust on imelik, miks viimane esimese kohta ühtegi pikemat teost ei kirjutanud.
Hämmastava järjekindlusega paljastas Adorno kõigi progressiideede ideoloogilisi eeldusi. Horkheimeriga kahasse kirjutatud "Valgustuse dialektikas" (1947) tuuakse esmalt esile valgustuse mütoloogiline taust, seejärel aga asutakse demütologiseerima. Lääne kultuur liigub Adorno arvates paratamatult tehnilise manipuleerimise poole, inimesed tasalülitatakse popkultuuri kaudu. See pilt meie olevikust ja tulevikust ei erinegi väga palju Heideggeri kuulsast tehnikakäsitusest. Kuid kui Heideggeri jaoks on eksoteeriliste protsesside (oleva) taga peidus alati esoteeriline olemine, mis avab meile võimaluse pääsemiseks, siis Adorno filosoofia on lohutu. Teoses "Päristisuse žargoon" (1964) kritiseerib ta teravalt Heideggeri, rõhutades, et mistahes positiivne teooria on potentsiaalne ideoloogia.
Ka dialektika mõiste, mida Adorno nii sageli kasutab, ei vii meid millegi positiivseni. Tema teost "Negatiivne dialektika" (1967) tuleb võtta sõnasõnalt: tegemist on protsessiga, mis viib meid vastoludesse, mitteidentsusse. Nii Hegelil kui Marxil oli dialektika vastuolude ületamise vahendiks; alles Adornot, mitte Marxi, tuleb pidada Hegeli ümberpöörajaks. Hegeli dialektikas saavutatakse ühtsus subjekti ja substantsi vahel — Adornol lagunevad mõlemad. Selline radikaalne subjektikriitika on aluseks paljudele moodsatele mõttesuundadele.
Üleliigne inimene
Tänu äärmuslikule vaimsele iseseisvusele ja mistahes positiivsetest struktuuridest keeldumisele, on Adorno jäänudki võõrkehaks igas valdkonnas. Filosoofid ei võta teda tõsiselt, kuna tal puudub ontoloogiline mõõde ja absoluutsuse pretensioon (ma ei mäleta, et minu kuus aastat kestnud filosoofiaõpingute vältel oleks Adorno nime kordagi mainitud). Samuti ei tunnista Adornot sotsioloogid, kuna ta ei kasutanud juba siis populaarsust koguvat statistilist-empiirilist meetodit. Adorno arvates peab sotsioloog valima usaldusväärsuse ja sügavuse vahel — tema valis sügavuse. Kõige enam aktsepteeritakse Adornot ehk muusikakriitikuna — just seda tahku tutvustavad ka üksikud eestikeelsed ülevaateartiklid.
Küllap pole vaja rõhutada, millises pinges peavad elama need, kes puuslikke lõhuvad, nihilismi koormat kannavad. Paratamatult jätab see jälje ka isiklikku ellu. Kõik me teame, kuidas lõppes Nietzsche võitlus; Foucault käis pedebaarides kaklemas ning Feyerabend epateeris rockerina, hüpates kateedri aknast otse mootorratta sadulasse. Adorno aga jäi tasakaalukaks vana kooli meheks, kes ei epateerinud ei elus ega oma teostes — kuigi ta analüüsib ka näiteks seksuaalsust, on tema stiil kaugel Derrida ropendamisest. Ei tasu arvata, nagu lubanuks Adorno vaated tal rahulikku õpetlase-elu nautida ja pole teada, kas ta sellist elu igatsenukski. Igatahes pidas Adorno oluliseks teooria ja praktika ühtsust ning naeruvääristas "Negatiivses dialektikas" neid mõtlejaid, kes olid teoorias senise akadeemilise struktuuri lõhkujad, kuid nautisid samas kõiki selle struktuuri hüvesid.
Adorno enda elus polnud puudust vintsutustest: 1927. aastal kukutas professor Cornelius läbi tema esimese habilitatsioonitöö, kus üritati transtsendentaalse filosoofia vastuolusid psühhoanalüüsi abil ületada. Kaitsnud 1931. aastal uut tööd Kierkegaardist, pidi ta juba 1933. aastal vastalanud õppejõutööst loobuma. 1938. aastal kolis Adorno New Yorki, kus asus parasjagu ka natsismi eest põgenenud Sotsiaaluuringute Instituut. Kuid mõne aasta pärast tunnistati ka sealse kollektiivi poolt Adorno töö ebaoluliseks, ning mõtleja pidi suunduma "eksiilist eksiili" Los Angelesse, kus valmis olulisel määral Thomas Manni mõjutanud "Moodsa muusika filosoofia". Kuigi organiseerijavõimetega ja palju konformistlikum Horkheimer meelitas Adorno iga kord taas uurimistöö juurde tagasi, osutus viimase akadeemilise karjääri lõpp samuti süngeks. Pärast sõda kolis Sotsiaaluuringute Instituut Frankfurti tagasi ning Adorno jätkas selle juures oma uurimistööd. Kuuekümnendate aastate lõpul vapustasid ka Saksamaad vasakpoolse värvinguga üliõpilasrahutused. Kui Sartre läks koos tudengitega barrikaadidele, siis skeptiline Adorno ei jaganud mõistagi noorte vaimustust ning distantseerus üritusest. See viis lõpliku konfliktini tudengitega. 1969. aastal lasi Adorno instituuti tunginud mässajad politseil laiali ajada. Tudengid aga muutsid edasise õppetöö võimatuks, käratsedes loengus — neiud olla isegi paljastatud ülakehaga auditooriumis ringi jooksnud. Sama aasta suvel saabus vintsutustele lõpp südameataki läbi.
Adorno ei olnud fanaatik, eitus tema filosoofias peaks aitama üksnes vabaneda ideoloogilistest silmaklappidest. Just praegu, mil taas on äsja kõlanud propaganda fanfaarid ja püstitatud positiivseid fetišeid, võiks varuda aega ning lugeda "Negatiivset dialektikat".
