30.08.2007, 00:00
1000 krooniga läbi Ida-Euroopa
Mis saab siis, kui äkki pole reisivarustusest alles enam mitte midagi – isegi mitte passi? Moon Meier koges, et hakkama saab igal juhul.
MAANTEEVEEREL ÕPITUD: mölakaid on autojuhtide seas vähe, kuid aeg-ajalt esineb neid sellegipoolest. FOTOLAVASTUS: RAIGO PAJULA / EPL
Hääletame sõbraga Bratislavast välja.
Leitsakus tuleb seista päris kaua. Reisime just sel ajal, kui kuumus
Rumeenias inimesi tapab. Peatub valge auto. Juht väidab, et tal vaja korra
kontorist läbi minna, aga muidu sõidab küll, kuhu vaja. Ronime
peale. Minu sisemine suhtluskanal on lülitatud vene keelele, onu
räägib saksa keelt. Sõidab supermarketi parklasse ja
näitab, et me temaga kaasa tuleks. Istutab kohvikusse maha ja ütleb,
et kontoris läheb zehn Minuten ja siis sõidame.
Tagasi mees ei tule.
Sohver läinud
Tunni pärast parklas autot enam pole. Olukord tundub tobeda eksitusena. Onu unustas meid maha? Tagaistmele jäi atlas, ta peaks seda kohe märkama, küll tuleb tagasi. Seljakotirändurite röövimine on liiga totter, et üks ohutu olemisega onkel seda teha võiks, arvame me. Aga onu on kadunud ka kolme tunni pärast. Jätame oma telefoninumbri Polus Citycenteri infopunkti ja kohvikusse, et kui mees äkki...
Infopunkti kutt helistab politseisse. Tulevad, võtavad kaasa ja jätavad jaoskonna vastuvõtupingile passima.
Bratislava politseis
ei paista ametnikepuudust olevat. Jaoskonnas on neid korraga mitukümmend. Teevad paarisjalutuskäiku mööda koridori, käed seljal, suitsetavad, peavad koosolekut. Toimib ehitusmeheloogika – üheksa seisavad niisama, kümnes töötab. Inglise keelt selles majas ei osata, meie vene keel on seletamiseks liiga nadi, kohale tuuakse tõlk. Kahtlane papi, kes alustuseks seletab, kui paljusid keeli ta oskab ning kui rumal on meist häälega reisida, rongid-bussid on ju niii odavad!
Onu on jõudnud selleks ajaks, kui meid letti võetakse, üsna ebasümpaatseks saada. Meilt küsitakse fotoaparaadi marki, seljakottide väärtust ning seda, kui palju täpselt üht või teist valuutat kaasas oli – meie silmis tol hetkel neljandajärgulised probleemid. Statistikat teevad nad hoolega ja kõike küsitakse mitu korda üle, tõlk unustab ka korduvalt ära, mida ta juba pärinud on. Parkla videot meil vaadata ei lasta, olevat halva kvaliteediga, pole vaeva väärt.
Antakse kaasa slovakikeelne paber aruandega, mida meil enam pole, ja öeldakse, et oleme nüüd vabad. Selle paberiga saab väidetavalt üle piiride. Tõlgionu loeb veel sõnad peale, et me kusagile mujale rändama ei läheks, et aruandega saab ainult kodumaale.
Meil on alles
kahe peale üks rahakott (u 1000 krooni väärtuses raha), üks ID-kaart ja telefon ning seljas kõige palavama ilma riided. Kui see imepaber mul tõesti piire ületada laseb, siis peaks koju saama. Kell näitab kaheksa õhtul, kõnnime päikese järgi linnast välja. Hea kerge on käia, seljakotid kaalusid paarteist kilo.
Esimene juht kuulab loo ära ja viib meid Tescosse, kus peaks saama eurod kohalikuks rahaks vahetada ja süüa osta. Tescost saaks eurode eest osta küll, aga tagasi ainult Slovakkia kroone, meie tahaks vahetada ainult natuke. Mitmekordsele tehingule kulutada ei raatsi. Juht tuhnib natuke rahakotis ja ütleb, et tal on ainult 100 krooni (100 SKK-i teeb umbes 47 Eesti krooni), et peale söögi selle eest tõesti midagi ei saa. Tol hetkel pole piinlik vastu võtta.
Ostame vett, saia, hapupiimajooki à la Haps ja greibi. Järgmised juhid ei küsi reisivarustusetuse kohta midagi.
Võluvad rekkamehed
Öö on ilus ja soe, saame lühikesi otsi edasi. Ühes bensukas kohtame kolme slovaki rekkajuhti. Ühist suhtluskeelt pole, aga nii suures kontsent ratsioonis võluvat miimikat ja head välimust pole ma oma hääletajakarjääri jooksul veel kohanud. Üks rekkameestest joonistab meile sildid, teine viib Banska Bystricasse.
Varahommikul ületame Poola piiri – aktsepteerivadki vargusaruannet! Krakówis ostame supermarketist kaks beebitekki (mitu ühes: kampsuni, telgi, madratsi ja magamiskoti eest) ja pikad püksid. Toit, tekid ja püksid maksavad kokku alla 300 krooni. Saatkonna-asja ei hakka üldse uurima – paber aitas siiani, ehk aitab edasi ka. Piirilt korraliku dokumendita ülesaamine käib Poola kogemuse järgi nii, et helistatakse järgmisse piiripunkti ja kindlustatakse sealt edasipääs. Leedukad lubasid riiki sisse lasta.
Õhtuks jõuame Varssavisse, sealt edasi enam ei saa. Suurlinnadest ongi üldiselt halb välja
hääletada, hilisõhtul eriti. Keerame end tekkidesse ja magame paar tundi äärelinnas põõsas.
Lätlased riiki ei lase!
Järgmise päeva lõunaks oleme Poola-Leedu piiril. Vaatavad mu paberit ja helistavad lätlastele. Läti piirivalvurid ütlevad, et nemad niimoodi riiki ei lase. Natšalnik, kes kohale kutsutakse, žestikuleerib, et kui ta meid Leetu laseks, saaks ta kõvasti pähe. Piirivalvur annab Eesti suursaatkonna numbri ja aadressi Varssavis ja ütleb, et rohkem aidata ei saa. Uuesti Varssavisse jõuame hilisõhtul ja ostame koti süüa täis. Saia peaks nüüd koduni jätkuma.
Allesjäänud raha eest otsime kõige odavama hosteli, und on väga vaja.
Tagasipöördumistunnistusele – dokument passikaotanutele kojusõiduks – läheb eelmisel ööl metroo fotoboksis tehtud pilt, mille kvaliteet on uskumatult halb. Näeb välja nagu paarikümne aasta tagused värvifotokatsetused. Saatkonna teine sekretär Tiina Tarkus tuleb meie pärast laupäeval tööle. Me ei ole ainsad, kes sel viisil asjadest ilma jäänud, kuuleme temalt. Hiljuti olevat keegi bensujaamas kotita jäänud. Läks midagi ostma ja juht sõitis asjadega minema.
Toredaid inimesi
kohtame veel mitmel korral. Üks juht hüppab Marijampole lähistel sõprade poolt läbi. Pererahvas kostitab kohvi ja tumeda šokolaadiga.
Marijampolest saame koju eesti rekkajuhtidega. Ikla piiripunkti juures korraldab Aivar meile järgmise masina, ise plaanib kusagil peatuda. Pärast piiriületust uurib mees lällari kaudu, et kuidas turistid ennast tunnevad – turistid tunnevad end päris hästi – ja paneb uuele juhile südamele, et too meid ikka ilusti kohale viiks. Aivar jätab muidu sellise karmi ja kareda mulje.
Inimesi ei tasu usaldada, on märkinud paar sõpra-tuttavat reisist kuuldes. Ma ei ole nõus.
Mölakaid on pealevõtjate seas harukordselt vähe, kihvte inimesi hästi palju ja vaesemaks jäime ainult materiaalselt. Muus osas oli kogemus rikastav.
Tagasi mees ei tule.
Sohver läinud
Tunni pärast parklas autot enam pole. Olukord tundub tobeda eksitusena. Onu unustas meid maha? Tagaistmele jäi atlas, ta peaks seda kohe märkama, küll tuleb tagasi. Seljakotirändurite röövimine on liiga totter, et üks ohutu olemisega onkel seda teha võiks, arvame me. Aga onu on kadunud ka kolme tunni pärast. Jätame oma telefoninumbri Polus Citycenteri infopunkti ja kohvikusse, et kui mees äkki...
Infopunkti kutt helistab politseisse. Tulevad, võtavad kaasa ja jätavad jaoskonna vastuvõtupingile passima.
Bratislava politseis
ei paista ametnikepuudust olevat. Jaoskonnas on neid korraga mitukümmend. Teevad paarisjalutuskäiku mööda koridori, käed seljal, suitsetavad, peavad koosolekut. Toimib ehitusmeheloogika – üheksa seisavad niisama, kümnes töötab. Inglise keelt selles majas ei osata, meie vene keel on seletamiseks liiga nadi, kohale tuuakse tõlk. Kahtlane papi, kes alustuseks seletab, kui paljusid keeli ta oskab ning kui rumal on meist häälega reisida, rongid-bussid on ju niii odavad!
Onu on jõudnud selleks ajaks, kui meid letti võetakse, üsna ebasümpaatseks saada. Meilt küsitakse fotoaparaadi marki, seljakottide väärtust ning seda, kui palju täpselt üht või teist valuutat kaasas oli – meie silmis tol hetkel neljandajärgulised probleemid. Statistikat teevad nad hoolega ja kõike küsitakse mitu korda üle, tõlk unustab ka korduvalt ära, mida ta juba pärinud on. Parkla videot meil vaadata ei lasta, olevat halva kvaliteediga, pole vaeva väärt.
Antakse kaasa slovakikeelne paber aruandega, mida meil enam pole, ja öeldakse, et oleme nüüd vabad. Selle paberiga saab väidetavalt üle piiride. Tõlgionu loeb veel sõnad peale, et me kusagile mujale rändama ei läheks, et aruandega saab ainult kodumaale.
Meil on alles
kahe peale üks rahakott (u 1000 krooni väärtuses raha), üks ID-kaart ja telefon ning seljas kõige palavama ilma riided. Kui see imepaber mul tõesti piire ületada laseb, siis peaks koju saama. Kell näitab kaheksa õhtul, kõnnime päikese järgi linnast välja. Hea kerge on käia, seljakotid kaalusid paarteist kilo.
Esimene juht kuulab loo ära ja viib meid Tescosse, kus peaks saama eurod kohalikuks rahaks vahetada ja süüa osta. Tescost saaks eurode eest osta küll, aga tagasi ainult Slovakkia kroone, meie tahaks vahetada ainult natuke. Mitmekordsele tehingule kulutada ei raatsi. Juht tuhnib natuke rahakotis ja ütleb, et tal on ainult 100 krooni (100 SKK-i teeb umbes 47 Eesti krooni), et peale söögi selle eest tõesti midagi ei saa. Tol hetkel pole piinlik vastu võtta.
Ostame vett, saia, hapupiimajooki à la Haps ja greibi. Järgmised juhid ei küsi reisivarustusetuse kohta midagi.
Võluvad rekkamehed
Öö on ilus ja soe, saame lühikesi otsi edasi. Ühes bensukas kohtame kolme slovaki rekkajuhti. Ühist suhtluskeelt pole, aga nii suures kontsent ratsioonis võluvat miimikat ja head välimust pole ma oma hääletajakarjääri jooksul veel kohanud. Üks rekkameestest joonistab meile sildid, teine viib Banska Bystricasse.
Varahommikul ületame Poola piiri – aktsepteerivadki vargusaruannet! Krakówis ostame supermarketist kaks beebitekki (mitu ühes: kampsuni, telgi, madratsi ja magamiskoti eest) ja pikad püksid. Toit, tekid ja püksid maksavad kokku alla 300 krooni. Saatkonna-asja ei hakka üldse uurima – paber aitas siiani, ehk aitab edasi ka. Piirilt korraliku dokumendita ülesaamine käib Poola kogemuse järgi nii, et helistatakse järgmisse piiripunkti ja kindlustatakse sealt edasipääs. Leedukad lubasid riiki sisse lasta.
Õhtuks jõuame Varssavisse, sealt edasi enam ei saa. Suurlinnadest ongi üldiselt halb välja
hääletada, hilisõhtul eriti. Keerame end tekkidesse ja magame paar tundi äärelinnas põõsas.
Lätlased riiki ei lase!
Järgmise päeva lõunaks oleme Poola-Leedu piiril. Vaatavad mu paberit ja helistavad lätlastele. Läti piirivalvurid ütlevad, et nemad niimoodi riiki ei lase. Natšalnik, kes kohale kutsutakse, žestikuleerib, et kui ta meid Leetu laseks, saaks ta kõvasti pähe. Piirivalvur annab Eesti suursaatkonna numbri ja aadressi Varssavis ja ütleb, et rohkem aidata ei saa. Uuesti Varssavisse jõuame hilisõhtul ja ostame koti süüa täis. Saia peaks nüüd koduni jätkuma.
Allesjäänud raha eest otsime kõige odavama hosteli, und on väga vaja.
Tagasipöördumistunnistusele – dokument passikaotanutele kojusõiduks – läheb eelmisel ööl metroo fotoboksis tehtud pilt, mille kvaliteet on uskumatult halb. Näeb välja nagu paarikümne aasta tagused värvifotokatsetused. Saatkonna teine sekretär Tiina Tarkus tuleb meie pärast laupäeval tööle. Me ei ole ainsad, kes sel viisil asjadest ilma jäänud, kuuleme temalt. Hiljuti olevat keegi bensujaamas kotita jäänud. Läks midagi ostma ja juht sõitis asjadega minema.
Toredaid inimesi
kohtame veel mitmel korral. Üks juht hüppab Marijampole lähistel sõprade poolt läbi. Pererahvas kostitab kohvi ja tumeda šokolaadiga.
Marijampolest saame koju eesti rekkajuhtidega. Ikla piiripunkti juures korraldab Aivar meile järgmise masina, ise plaanib kusagil peatuda. Pärast piiriületust uurib mees lällari kaudu, et kuidas turistid ennast tunnevad – turistid tunnevad end päris hästi – ja paneb uuele juhile südamele, et too meid ikka ilusti kohale viiks. Aivar jätab muidu sellise karmi ja kareda mulje.
Inimesi ei tasu usaldada, on märkinud paar sõpra-tuttavat reisist kuuldes. Ma ei ole nõus.
Mölakaid on pealevõtjate seas harukordselt vähe, kihvte inimesi hästi palju ja vaesemaks jäime ainult materiaalselt. Muus osas oli kogemus rikastav.
