11 plaati

Nine Inch Nails
“Year Zero”
(Island)
Tänapäeva apokalüpsis
Kui NINi varasemad teosed kippusid rohkem endasse (s.t Trent Reznorisse) vaatama, siis “Year Zero” paranoiline kontseptsioon haarab kogu maailma.
Ehkki tänapäevase tehnoloogia abil oleks justkui võimalik iga nurga taha piiluda, elu järjest vahetuma ja kättesaadavamana kogeda, on selle vahetuse-illusiooni hinnaks just absoluutne vahendatus. Igas internetiserveris võib peituda su viimset kui sammu salvestav programm, iga nurga taga videokaamera. Muidugi tekib seetõttu ebamäärane hirm tuleviku ees: hakkab tunduma, et miski ei juhtu niisama, vaid ühel või teisel anonüümsel organisatsioonil on toimuva üle alati kontroll.
“Year Zero”, mis ei jää alla plaatidele “Fragile” ja “The Downward Spiral”, jutustab lugu, kuidas 15 aasta pärast lõhe ideoloogia ja reaalsuse vahel maailmakorrale saatuslikuks saab. Konkreetsest narratiivist huvitavam on aga see, mismoodi NIN post-kapitalismi üldisemalt helikeelde tõlgib. “Year Zero” on veenev eelkõige tänu oma täiesti tänapäevases mõistes masinlikule esteetikale. NIN julgeb selja pöörata nii õlistele auruvasaratele kui isegi tolmunud Huxleyle ja Orwellile. Allegooria kuulub keskaega, sümbolism 19. sajandisse. 21. sajandi läänemaailmas, nagu ka NINi muusikas, sügavust enam ei ole; kui ajalugu on läbi, jääb alles ainult kest. Sellest banaalsest, hüperreaalsest kestast ongi Trent Reznor mudeli teinud. Hõbedane metall, kiiskavvalge plastmass, punktitihedus ja värvieraldus transformeeruvad külmaks, vahedaks, düstoopiliseks noise-rock’iks.
Nagu kõikjale tungiv simulaakrum ise, püüab “Year Zero” viirusena erinevaid kommunikatsioonikanaleid nakatada, eelkõige muidugi internetti. Seda plaati Pynchon ja Baudrillard kuulaksid. 10
Mart Kuldkepp

Black Sabbath
“The Dio Years”
(Rhino)
Kui seal laulis Ronnie James...
Ronnie James Dio ja Black ­Sabbathi mastermind’i Tony Iommi järjekordne ühinemine on vahest suurem üllatus kui seda tähistava ühist minevikku kokku võtva kogumiku ilmumine – niihästi Ozzy kui Martini perioode katvad kogumikud on ammuilma huvilisteni jõudnud –, kuid etteaimamatust on selles väljaandes sama palju kui 50. eluaastatesse jõudnud gigolo liigutustes.
Dio ja Iommi koostööst 1980. a sündinud plaati “Heaven And Hell” peetakse üheks 80ndate heavy metal’it defineerivaks albumiks, tagantjärele on isegi vaieldav, kes kellele rohkem andis – tolleaegsetest lauludest kõlab läbi nii Dio varasem bänd Rainbow kui ka hilisem soolokarjäär; järgneva kahe ühise albumi (“Mob Rules” 1981. ja “De-Humanizer” 1992. aastal) mõjusus avaldus juba kahanevas progressioonis.
Kronoloogilises järjestuses kogumikule seatud lugude valik kinnitab eelöeldut, varemtuntule lisatud kolm uut lugu teatud uudsusmomenti endas kannavad, kuid paistavad silma pigem sound’iga kui millegi muuga.
Fundamentaalsem puudujääk ongi käesoleval juhul ehk selles, et kolm stuudioplaati on kesine baas mingit uut kvaliteeti tootva kogumiku koostamiseks, kõik nad on omaette tunduvalt terviklikumad teosed kui käesolev üllitis ning liidetavate summa jääb reaalsuses seepärast lihtsalt palju väiksemaks, kui paberil esiotsa paista võis. 5
Andri Riid

Cibo Matto
“Pom Pom: The Essential Cibo Matto”
(Warner Bros. / Rhino)
Liig a vähe saavutanud jaapanlannade kogumikgalerii.
Cibo Matto, Jaapani päritolu New Yorgis kokkutulnud naisduo, kuulatav ja veenev punt, kelle best-of-kogumikul on nii popi kui hiphopilikke palu. Toovad meelde All Saintsi, Sugababesi ja hetki 90ndate alguses, kui Bart Simpson üritas muusikas karjääri teha. Teisalt aga näitavad Miho ja Yuka, et on aegade jooksul ka eksperimentaalsemat, jazzilikku ja alternatiivse maiguga loomingut viljelenud ja see ala on vaieldamatult tugevam pool nende toodangus. Plaadile on lisatud paar enneavaldamata lookest, parimana tooksin esile nende maakaaslasest elava hip-hop-legendi Dan The Automatori remiksi palast “King Of Silence”. Kohati naiivne lüürika, paiguti tapeedine muusika, aga kokkuvõttes jaapanlikult armas ja süütult silmavaatav jäätis ruudulises miniseelikus. 6
Anders Melts

Notoriuos B.I.G.
“Greatest Hits”
(Bad Boy Records)
Seekord tähistame 10. surma-aastapäeva.
Selle aasta märtsis möödus kümme aastat läbi aegade ühe kõige mõjukama ja armastatuma ookeanitaguse emcee Notorious B.I.G. aka Biggie Smalls aka Big Poppa surmast. See “Greatest Hitsi” album ongi välja antud tema kümnenda surma-aastapäeva puhul.
Varalahkunud vanameister jõudis oma elu ajal lindistada kaks albumit (“Ready to Die” ja “Life After Death”), millega suutis tungida paljude hip-hopi-sõprade “10 parima räppari” nimekirja. Tema loomingust leiab nii väga head 90ndate keskpaiga klassi­ka­list DJ Premieri boombap sound’i kui ka kommertslikuma rütmiga biite, millest eredamad näited on ka siin kogumikul. Biggie võib ühel hetkel olla sada protsenti hard­core, rääkides narkodiileri “kümnest käsust”, kuid järgmine moment kõlavad mahedad naisvokaalid ning härra jutustab armastusest. Biggie repertuaarist ei puudu ka hip-hopi kõige igavam ja tüütum temaatika “bitches, guns & money”, kuid erinevalt enamikust emceedest on tema esitus tavaliselt veenev ning humoorikas. Tema aeglaselt voolav flow ning jõuline hääl panevad kuulama. Üks Notorious B.I.G-i edu võtmeid oligi just mitmekesisus, mille tõttu suutis ta leida sõpru nii “tõsipeade” kui ka mainstream-publiku hulgas.
Kogumikult leiab peale Biggie klassikalise materjali mitmeid lugusid, mis on välja antud postuumselt, ning ka paar rada, mis kuuluvad kategooriasse “unreleased”. Kuulates just neid seni avaldamata lugusid ja vaadates plaadi tagakaanelt külalisartistide nimekirja, võib mõista, et härra P. Diddyt, kelle impeeriumi hiilgusele Biggie aluse pani, pimestasid nende träkkide valikul eredad dollari märgid. Minu silmi pimestab praegu suur ja ere nr 5.
Ivar Laks

The Juju Orchestra
“Bossa Nova In Not
A Crime”
(Agogo)
Külmaks jättev kuum klubi-ladina-džäss.
Ma tahaks toredate Saksa poiste Fab DJ Sammy ja Oliver Belzi, kes Juju orkestri moodustavad, südamerahustuseks ütelda, et hoolimata moeka bossa nova üleekspluateerimisest ja devalveerumisest pole keegi arvanudki, et tegemist oleks mingi kuriteoga. Selle plaadi üllitamise eest ei panda küll kedagi vangi. Tegemist on ju täiesti ohutute vikerviisidega, mis on nii lahedalt kerged, et auravad pärast plaadi kuulamist kohe peast ära. Täiesti tüüpiline klubi­džäss kõigi oma Ladina-Ameerika puusanõksude, lapseliku sambakarnevalipositiivsuse ja 60ndate jaheda kitšiga. Ma kujutan ette, et Jaapanis võib see päris hästi mü& ;uum l;a, ning häid sõnu on tulnud ka Euroopa nu-jazz’i peerudelt Nik Westonilt ja Compost Recordsi Michael Rüttenilt ning Rainer Trübylt. Ja eks siin on ka tegelikult paar sellist momenti, mis panevad jala kergelt kaasa tatsuma – Gotan Projecti stiilis avalugu “This Is Not A Tango” või Terry Callieri (see mees ei jätaks vist ka siis ükskõikseks, kui ta Meie Mehes laulaks) maagilise puutega kaunistatud “What Is Hip?”. Aga jah, üldine seis on ikka veits nutune, liiga enesekeskne ja jõuetu on see värk. Muusika, mis peaks idee poolest olema päikesest ja Cachacast kuumaks köetud, omab minu jaoks pigem külmkapi efekti. 4
Lauri Tikerpe

Tharaphita
“Iidsetel sünkjatel radadel”
(Nailboard)
ÄRApoleeritud heliga metsametal.
“ma metsas sündinud leekide vahel ja lõkke ääres, jah see nii on, tuiskan siin soode ja rabade vahel ringi hetkel, jumalast hea see, mul mõõk peos (isetehtud, see teiste sooelanike seas respect asi nahh). viha mu sees kasvab aegajalt, a ma hobusega ratsutan siis see hea tunne tekib viha kaob korraks (maakeeli haihtub) muidu mul igav elu iga päev sama teema, oeh...”
pole veel aru saand miks sellise temaatikaga black või pagan vms metal albumil peaks olema selline steriilne ja igav saund mis ei loo asull  mittemingit atmosfääri. muu peale hetkel ei tule aga see oleks ka ilmselt lollus kui tahetakse massidele “peale minna” sellise muusikaga,  et selliselt asi saundima peaks. a muidu praegu mulje jääb nagu oleks  mingi kari poisse kokku tulnud kes oskavad lihtsalt pilli mängida,  tegelt see asi nii pole, sadly. muidu asi pole nii hull midagi aga hr. soundgeniusele kindel 0 punkti. 4
Sladkajakonfeta

RZA
“Afro Samurai OST”
(Koch)
Uue hip’i multika sound­track
“Afro Samurai” on uus kultussarja potentsiaaliga anime. “Afro Samurais” miksitakse blacksploitation-filmi samurai/yakuza-filmidega – animeeritud vormis muidugi. Takashi Okazaki metsikud joonistused ja Samuel L. Jacksoni cool hääl – pea võitmatu tiim. Siin pole mingit aga, et keegi teine, peale mõõga- ja kung fu filmide usku RZA, võinuks sound­track’i teha. RZAs on ju ammuilma ida ja lääs üheks žanriks segunenud. RZA aitas Tarantinol “Kill Billi” saunde keerata, “Kill Bill” sai endale päris meeldejäävad firmasaundid, mis küll rohkem Tarantino kui RZA teene. “Afro Samurai” helid päris sedasi ei pakitse. 25sekundiline ­theme sööbib pähe küll ja hakkab samastuma, kuid afro samuraiga linkivaid palu üle viie pole. Q-Tip, Talib Kweli, Big Daddy Kane teevad kaunikesti kaastööd, lasevad pool-lontis vurruga melanhoolset flow’d. Jah, on päris mahedad soulikad kohad, sest samurai-kangelane pole mitte vähe seks mees. On boonusena Bobby Digitali träkid ja ega Bobbygi vähem maias pole. Välja pole jäänud isegi filmimuusikale loomulikud vahepalad ja juustu r`n b. Plaadis on afrot samuraist ebaproportsionaalselt rohkem, aga eks ameeriklased avasidki Jaapani maailmale. 7
Aleksander T. Yostafa

Clara Moreno featuring
Celso Fonseca & Joyce
“Meu Samba Torto”
(Faroutrecordings)
Nu-Brazil on parem kui päikesepaiste.
Intiimne, seksikas ja soe – mitte kõik omadussõnad selles reas ei ole traditsiooniliselt seostatavad bossanoovaga. Õige bossanoova peab olema jahe, nii jahe, et tundub isegi külm. Külm mitte rõskuse ja välistemperatuuri mõttes, vaid sisemise soojuse – võõrandumise mõttes. Hea bossalaulja on eraldatud oma laulust ja selle tegelastest, ta vaatab maailma nagu läbi paksu klaasi, ta on jõuetu sellest läbi murdma ega püüagi seda teha. Selles ongi bossa peidetud ilu ja võlu.
Õnneks on võimalik ka teistsugune bossa. (Või on täpsem öelda nu-Brazil?) See pole üldse kehvem, pole ka parem – on lihtsalt teistsugune oma headuses. Clara Moreno võluvad portugalikeelsed laulud (mis kõlavad minu kõrvale nagu vene aktsendiga hispaania keel) on veatult voolitud muusikalised pärlid. Minimalistlikud oma esituses (enamikus lugudes kõlab vaid vokaal, kitarr ja bass) ja veatud viimistluses.
Põnev on üks prantsuskeelne šansooni ja bossa ristand, ingliskeelne lugu siiski paremate hulka ei kuulu.
Clara Moreno ema Joyce on bossalegend, kes ka plaadil põgusalt kaasa lööb ning on sellele kirjutanud paar lugu. See positiivne ja soe bossa on palju parem kui jalgpall, parem isegi kui päikesepaiste. 7
Priit Hõbemägi

Modest Mouse
“We Were Dead Before the Ship Even Sank”
(Epic)
Johnny Marr külas teenekatel Ameerika indimeestel.
Peamine, mis selle veteran-indie-bändi puhul seekord huvi pakkus, oli eks-The Smithsi kitarristi Johnny Marri kaasalöömine. Legendaarse lugudepunuja käekirja ja kõlasid aga üldiselt väga ei kuule. MM jääb muutumatult iseendaks, ehk siis kuuleb 80ndate lõpust tuttavat indie-värki, Talking Headsi, Tom Waitsi... Viimast on eelkõige vokalisti häälekasutuses. Frontmän Isaac Brock annab mõnes loos ära oma hinge, paaris ka oma sisikonna kauba peale. Meloodiline, meeleolukas, meeletu ja meeleheitlik. Samas mitte just palju erutavat kogenud melomaanile. Peaks aga rahvale peale minema küll. 7
Tõnu Pedaru

Patti Smith
“Twelve”
(Columbia)
Patti ja 12 kaverit.
Mis selle kõige mõte on? Mõte meie jaoks siin ja tema jaoks seal. Kena muidugi, et Patti Smith armastab üht-teist rock-muusika n-ö varasalvest, aga miks ikkagi tahab ta sellest ka teistele rääkida? Äkki ei anna need laulud talle rahu, painavad ja piinavad ööl ja päeval, on kasvanud liiga suureks, et neid ainult endale hoida?
Raske uskuda, sest paraku ei kohusta see plaat kedagi millekski. “Twelve” rahuldub pea kõiges vähima ühisnimetajaga kusagil leige meinstriimroki naabruses ning nõustub selle nimel tuimaks pleegitama nii mõnegi hea meloodia või rütmikäigu või orkestratsioonitriki. Loetlegem ohvreid. Paul Simoni veider afro-pop “The Boy In The Bubble”, The Rolling Stonesi ülbe egoparaad “Gimme Shelter”, Jefferson Airplane’i nägemuslik “White Rabbit” – kõik need karakteriga katked muusikaajaloost kõlavad siin just nii, nagu alalhoidlik, neutraalne täiskavanurokk ikka kõlab. Ainus lugu, millel on ka Smithi versioonis mingi oma siseelu, on Nirvana “Smells Like Teen Spirit”. Ootuspärane valik vahest küll, kuid ikkagi omal moel murelik, pisutki küsiv ja bandžoga pealegi. Muidu aga... kas ma küsisin, mis selle kõige mõte on? 5
Tõnis Kahu

HND
“Patu raamat”
(HND)
Pop-rock, mis ampsab Padari & The Suni eduloost.
Poliitikas tuleb päris tihti ette, et üks erakond või kandidaat näppab konkurendi pärisosaks peetud idee, et sellega konkurendi valijaid enda poolele meelitada. Muusikaärist ja poliitikast paralleelide otsimisega ei saa küll väga kaugele minna (seda e nam, et muusikabisnises on hääletajal kaugelt enam kui üks hääl), aga tundub küll sedamoodi, et HND on oma debüütalbumi kokkupanekul Tanel Padar & The Suni eduloost nii mõndagi kõrva taha pannud. Ilmselt pole juhuslik ka asjaolu, et koosluse lauljaks on valitud just n-ö Tanel Padari koolkonna esindaja.
Eelneva põhjal ei pea tegema järeldust, nagu HND-l omapära puuduks, seda, et tegu on tundu­valt rajuma bändiga, peaksid ka kurdid kõrvad kuulma ja mitte ainult. Ning kui plaadi alguses olevad lood mõjuvad lõdvalt seotud riffide jadana, mida retsitatiivsusele kalduv vokaal tervikuks siluda ei suuda, siis alates neljandast loost tõmbab album end käima ning kõik asetub omale kohale. Kui üldse millegi kallal norida, siis on see ülipüüdlikkus. Päris mitu lugu on suurema väljendusrikkuse või millegi veel kaunima otsingul lihtsalt ülearranžeeritud. Näiteks laulu “Kui sa vaid saad” refrääni taustal kõlav klaveriklimberdus kõlab kohatult ja plaati lõpetavas palas märatsev keelpillikvartett liigitub juba lausporno valdkonda – seda arusaamatum, et polüfoonilise muusika loomine ei saanud muusikute eesmärk kuidagi olla. Plusspoolelt võib aga “Suruisten laulujen maa” kohe eesti muusika kullafondi kanda. 8
Andri Riid