Traagelniite, gogollikku fantaasiat ja ehedaimat päriselu ilukirjanduses

Birk Rohelend

Hiljuti küsisin ühelt raamatukaupluse müüjalt, kuidas Eesti ilukirjandusel uuemal ajal läheb. „Ei taheta eriti,“ vastas aus inimene otsekoheselt, „ostetakse pigem elulugusid“. Kahtlemata kerkib küsimus: miks? Samal ajal sisaldub selles vastuses ka kaudne selgitus, miks Eesti tänane romaan ja selle vastuvõtt lugejate hulgas on selline, nagu ta on.

Näiteks Kai Aareleiu „Linnade põletamine“ on kirja pandud pildiraamat, kus üksteise otsa kuhjatud killukesi hoiavad koos õhkõrnad traagelniidid. Kelle loo see kaunis fragmentaarium meile räägib? Lugedes jääb painama tunne, nagu vaataks YouTube’ist vanu klippe.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel