Tagurpidivokaalid, 60ndad, kiired tempo- ja
meeleoluvaheldused – lustiv indie-pop.
Õde-venda Friedbergerid on oma neljandal albumil tõelises mänguhoos. Kohe näha, et vanaema silma alt ära ja vabanemisrõõm suur (eelmine plaat oli tehtud koos vanaemaga). Näib, et ideede tulv on olnud nii maruline, et autorid jäid nende ühtlase jaotamisega lugude vahel hätta. Kunagi 90ndate alguses ütles Roald Jürlau oma bändi Friday’s Deal kohta neuro-rock. Sarnast määratlust on kiusatus kasutada ka The Fiery Furnaces’ puhul, asendades rock’i... kõige muuga (neuro-kabaree oleks siiski liialdus).
Uut plaati iseloomustavad rohked, kõrtsikakluseks sobivad klavessiinikäigud ja sagedased tagurpidivokaalid – otsekui oleks nõuks võetud terve saatana piibel plaati valada. Muinasjutuvestja häälega õde Eleanor paneb end kuulama ja vahelehelt näpuga sõnajärge ajama, kuidas ka vend Matthew oma muusikaga eksitada ei püüaks. Kui aga Matthew laulab, siis on õhus 60ndad. Kärmete tempo- ja meeleoluvahetuste tõttu on õhkkond pingeline, kuid tänu värsketele ideedele pigem köitev kui närvesööv. “The Vietnamese Telephone Ministry” mõjub hilisõhtul lausa kummituslikuna – artikuleeritult väljenduv õde suhtlemas jonnakalt üht ja sama tagurpidifraasi kordava, ilmselgelt seestunud vennaga. Ärge seda üksi kuulake. Kiire sparkslik tantsupop “Borneo” aitab aga kogetud õudused kiiresti unustada ja kokkuvõttes jääb tunne helgema plussi poolele.
Hea on kuulata, kuidas inimesed lustivad. Harvemini juhtub aga, et lustides ei jäägi mängurõõm pelgalt tegijatele. 8
Tauno Maarpuu
Ian Gillan
“Gillan’s Inn”
(Silverline)
Nohikutele ja võhikutele.
“Gillan’s Inn” on uussalvestatud greatest hits-kogumik, millele teatud vürtsi lisab asjaolu, et lindistusessioonidel on oma panuse andnud Joe Satriani, Steve Morse, Tony Iommi, Roger Glover jpt rock’imaailma titaanid.
Üle poole väljavalitud lugudest pärineb Gillani sooloplaatidelt ning umbes veerand Deep Purple’i repertuaarist (ülejäänu moodustavad verivärske “No Worries”; pala nimega “Trashed” ajast, mil Gillan kuulus Black Sabbathi ridadesse, ja juba süldiroki valdkonnast cover Bob Dylani laulust “I’ll Be Your Baby Tonight”) ja hea on, sest ehkki arusaadavalt kannab laulja oma Deep Purple’i pärandit endaga kaasas nagu koer oma saba, teame me neid Deep Purple’i hitte niikuinii une pealt ja kellele on õigupoolest vajalik järjekordne versioon laulust “Smoke On The Water”?
Põhimõtteliselt on seda plaati võimalik kuulata kahte moodi. Nohik kraamib oma kogust välja plaadid originaalversioonidega ja kõrvutab lugude esituslikke, saundilisi ja ma-ei-tea-mis-veel nüansse ning erinevusi ja saab oma orgasmi niiviisi kätte. Võhik paneb bluusipõhist hard rock’i sisaldava CD lihtsalt masinasse muu tegevuse taustaks ja miks ka mitte, sest laulja on vanusekoormast hoolimata heas vormis (kui ehk veidi nasaalne) ning muusika järelekatsutud materjal. Ning kui palju vaba aega on, siis ketta teisel pool on näperdamiseks veel mingi multimeedia kraam. 7
Andri Riid
Feeder
“The Singels”
(Echo)
Keskmiselt eduka pop-rock-trupi välja nopitud laulud.
Singel on bändi visiitkaart. Ja singlite kogumik on paraadportree. Nii, nagu me tahame, et meid mäletataks...
Feeder minu mälestustes ja Feeder sellel plaadil on suht-koht üks ja seesama bänd. Ikka need reipad poplood pooleks häguste ballaadidega, mis omal ajal isegi kõrvad liikuma panid. Ajaline distants on kunagisest hetkelemmikust Feederist teinud meeldivalt ohutu kulgemise muusika. Kolmapäevase Tallinna-Tartu maantee jaoks liiga rahulik, Piibe mnt jaoks ideaalselt sobiv. Näiteks.
Käesoleva kogumiku suurim nõrkus pole lood, sest muidu poleks neid eraldi singlitena edetabelitesse turnima saadetud, vaid lugude järjestatus tunde järgi, mitte kronoloogiliselt. Ühe bändi lugude kogumikest ootan ma eelkõige siiski võimalust jälgida bändi arengulugu, mitte kuulata parimaid palu suhteliselt suvalises järjekorras. 5
Mart Niineste
Phoenix
“It’s Never Been Like That”
(Source UK)
Prantsuse kitarriline sündipop.
Oleme ausad, ega see nüüd selline muusika pole, mis väga varieeruda saaks. Need, kes on tuttavad Phoenixi superhitiga “If I Ever Feel Better” või nende kahe albumiga, teavad täpselt, mida ka siit oodata – kitarridega tehtud sündipop kõlaks ehk veidi absurdse, aga ometi tabava sildina selle prantsuse kollektiivi kergemeelse muusika kirjeldamiseks. Igati loogiline, et “It’s Never Been Like That” suureks suveajaks meie kõlaritesse jõuab, sest on täpselt selline lonkimise-muusika, mis paneb võõrastele põhjuseta naeratama – “Consolation Prizes” oleks nagu viimase Belle & Sebastiani lisalugu ja “One Time Too Many” võiks vabalt pärineda Fleetwood Macilt. Erandiks plaadil on viieminutine “North” – minoorne instrumentaal-drone, mis annab plaadile ühest küljest veidi sügavust, kuid paneb samas igatsema rohkema variatsiooni järele ülejäänud materjali puhul. Ma tean üht sõpra, kes ilmselt selle plaadi vaimustusega ripiiti jätab, ja teist, kes pigem tülgastusest õlgu väristab. Otsustage ise. 7
Tristan Priimägi
Elvis Costello & Allen Toussaint
“The River in
Reverse”
(Verve)
Ajaretk New Orleansi ajal, mil R’n’B oli hoopis üks teine asi
68aastane Allen Toussaint on produtsent, laulja, helilooja ja arranžeerija, teatud aastakümneid kui USA lõunaosariikide korüfee. Elvis Costello on pidevalt areaali laiendav rock-staar.
Bluusipõhine, aga luksusliku taustavokaali, heade pasunate ja hämmondisaatega muusika voolab laisalt nagu jõgi, nagu diletandi ettekujutus kuumast õhtupoolikust New Orleansis. Siin on kõrvuti Toussaint’i vanemad laulud ja uued numbrid. Toussaint’i enda laulunumbrid mõjuvad isegi värskemalt, samas pole ka Costello halb, vibrato-sarnaste trikkide kasutamine on vähemaks jäänud.
Küündimata küll Costello vist parima koostöö, koos Burt Bacharachiga tehtud “Painted from Memory” tasemeni, on see siiski autentne ja aus muusika, hoolimatu nüüdisaja suhtes, näoga heroilisse, juba ammu enne möödunudaastast katastroofi kadunud minevikku. Ja mis uputust puudutab, siis plaadi monotoonne, kuid mingis mõttes gospellik nimilugu on igal juhul Costello parimate tööde kujuteldava tabeli osa. 7
Tõnu Kaalep
Erinevad esitajad
“The New Gold Standard”
(Fort Knox)
Funk, breik ja Bollywood.
Washington DC breikbiidi uue tähtsa nime, Fort Knox Five’i plaadifirma Fort Knox esimene kogumik on just selline, nagu Thievery Corporationiga ühte kodulinna jagavatelt tüüpidelt võiks oodata. Tihke hip-hop, robustne funk, dub, 60ndate pop, blaxplotation’ite saundträkid ja psühhedeelsed sitarid annavad kokku stiilide Paabli, kus võiks täiesti vabalt aeg-ajalt puhkamas ning ennast tuulutamas käia. Fort Knox Five’i ja Afrika Bambaataa koostöö, hümnilaadne “Radio Free DC” või Speedy Consuela Happy Mondaysi meenutav “Sukka Suited” mõjuvad hämmastavalt värskelt ning tujutõstvalt. Muusika, mille tegijad ei tundu end liiga tõsiselt võtvat ja sõtkuvad oma sämplerinuppe naeratusega. Minu isikliku väikese leiu, International Velveti “Baby Shiva” tõestab aga veel kord, et sitar on üks funkimaid pille üldse – kui kunagi peaks ilmuma “Shaft Indias”, siis poleks filmi tunnuslaulu vaja kaugelt otsida.
Kui see plaat on kaasas, võib päris hea pidu tulla. 8
Lauri Tikerpe
Erinevad esitajad
“R2 Live Vol. 1”
(Eesti Raadio)
20 otse-eetris esinemist.
Hakkasin mõtlema, kas ja millal ma kogumikplaate üldse kuulan (kui isetehtud välja arvata). Selgus, et ega eriti ei kuulagi. Kui siiski, siis ainult olude sunnil – piknik, jaaniõhtu, sünnipäev mereröövlistiilis jms. Igale sellisele sundolukorrale on keegi kuskil välja mõelnud ja andnud (justkui) sobiva kogumiku. Teine põhjus, miks ma harva kogumikke kuulan, on see, et mul on harva kogumikuga sobiv meeleolu. Kogumikud on peaaegu alati ebaühtlased – kui mitte stiililiselt, siis kvaliteedilt. Ei ole mõtet panna peale plaati, mida ei saa rahulikult kuulata ja mida iga ühe-kahe loo järel edasi peab kerima. See siin on ka üks selline. Plaat nagu kadunud John Peeli unenägu taaskohtumisõhtust Röövel Ööbikuga. Painavapoolsem unenägu kusjuures. Paralleel Peeliga ei olnud juhuslik. Olid ju temalgi omad legendaarsed raadiostuudio-live-lindistus-sessioonid, täpselt nagu see siin.
Ainult et käesolev plaat ei saa kindlasti legendaarseks. Selleks on halbu lugusid ja (üsna) heade lugude halbu esitusi liiga palju. Vähe on häid lugusid ja veelgi vähem heade lugude häid esitusi. Ärritavalt halbadest vajavad eraldi väljatoomist Blind (ülinõrk esitus, eriti laulupartii), Blacky, Terminaator (eriti nõrk lugu), Slide-Fifty ja Ursula. Viimati nimetatu on oma äraspidisuses isegi huvitav bänd, kuna sellisel määral ande raiskamist varasemast ei meenugi (hea meloodiavaist vs ülim maitselagedus). Kõrvu pigem paitasid Ruffus (tuleks see plaat juba ära, saaks asja maha matta), Genialistid, Agent M (lugu ilusast ninast lauldud kinnise ninaga!), J.M.K.E. (veetlev süüdimatus), Sõpruse Puiestee, Metsatöll (sai jõudu stuudiopublikust) ja Röövel Ööbik. Aga miks ei ole plaadil Ans.Andurit, kes tegi suurepärase seti (ise kuulsin)?
Igatahes on ilmunud plaat, mida “elitaristlikele snoobidele” ei soovitaks. Mõned kuulamisväärsed lood: 7. Ülejäänud: 2
Tauno Maarpuu
