25 RIDA: Pärnu ahenev kunstikaart

Järgmise aasta suvel laieneb Pärnu Uue Kunsti Muuseum Viljandisse, avades seal muuseumi püsinäituse. Pärnus on Uue Kunsti Muuseumi püsimajäämine tuleval aastal siiani küsimärgi all. Juba ühe kuu pärast suleb Pärnu vanalinnas uksed ning avab need Tallinna vanalinnas Eesti Litograafiakeskus. Ilmselt on Pärnu tagasipöördumatult teinud oma kultuurilised valikud ning eelistused, ja kaasaegne moodne kunst nende hulka ei kuulu.

Olukord pole sugugi nii hull, võiksid kohalikud optimistid mind oponeerida. Pärnus tegutseb ju veel linnagalerii, Rael Artel Gallery, Non Grata seltskond, korraldatakse Kunstisuve. Tore. Kuid, tunnistagem ausalt, needki vajalikud institutsioonid on kahe koliva kunstikeskuse kõrval rohkem sesoonsed või nišiprojektid, millel puudub Pärnut kui ambitsioonikat ja elavat kunstilinna sümboliseeriv tähendus. Uue Kunsti Muuseumi ja Litograafiakeskuse rahvusvahelisi sidemeid ja vaimset potentsiaali ei osata kohaliku võimu tasandil siiani hinnata. Ehmatab see, kui muretult Eesti suvepealinna tiitlit reklaamiv linnavõim ennast linna suurimatest kunstikeskustest distantseerib, eelistades kunstipoliitikas hoida madalat profiili. Pärnu linna turundusstrateegiat näib suunavat ainuüksi Sööklate-Kohvikute-Restoranide Trust ja igavesti kestva kolme pilvitu suvekuu kontseptsioon Mart Viisitamme nimelise Pauer-pointi teatri juhtimisel.

Kuid ars longa vita brevis est. Küsimus on, millal see antiikne tarkus jõuab Pärnu linnajuhtidele kohale.