3 Doors Down “3 Doors Down”

Professionaalne Ameerika nuturokk mitte eriti eksklusiivsetele härrastele (ja muidugi prouastele).

3 Doors Down

“3 Doors Down”

(Universal Republic)

Kui teile meeldib väga Eddie Vedderi hääletämber, ent Pearl Jam ansamblina jääb liiga käredaks, kompromissituks ja intellektuaalseks, on 3DD täpselt teie muusika. Minu jaoks on hr Veddereid juba piisavalt, tänan väga, ning tema vokaal pole mulle kunagi istunud, mistõttu leian, et Brad Arnoldi pingutused temaga sarnaselt kõlada muudavad plaaditäie vesiseid ballaade veelgi vesisemaks.

3DD ei ole alternatiivrokk (ehkki tahab sellist muljet jätta), nagu pole tegu ka grunge’iga, kleebitagu sinna ette milliseid eesliiteid tahes. 3DD on lihtlabane tarberokk – selline, mida kuuldes raadiot jaama pealt ära ei keera, aga kella kiikan küll, et millal päevauudiseid või midagi muud tahedat loota on. Kui tuua kodumaiseid paralleele, siis kõige parematel hetkedel (näiteks avarajas “Train”) läheneb 3DD Me, Myself & I-le, enamasti aga paraku Paradise Crew’le.

Kolmandast palast (hitina rakendatud “It’s Not My Time”) alates muutub aga üldmulje nii läägelt siirupiseks, et tekib kahtlus – see pole bänd, vaid rühmaabielu. Pilt saab mõnevõrra selgemaks, kui heita pilk tänunimekirjadele, mida pooled liikmed alustavad ülakorruse vanamehega. Kristlik rokk on seni olnud alati hingetu ja kui 3DD on mingigi näitaja, jääb see nii ka edaspidi.

3