Selliste vaadete loomisel on Traat lausa ületamatu. Kui teha see viga ja iseloomustada tema loomingut ühe sõnaga, siis on selleks monumentaalsus. Aga ühe sõnaga iseloomustada ei saa: Mats Traadi kirjanduslik maailm on selleks liiga suur, terviklik, veenev ja ka liiga põnev. Olgu tegu lühiromaani või äsja ilmunud “Minge üles mägedele” viimase köitega: igal juhul on kirjaniku looming hästi läbi mõeldud ning suurepäraselt komponeeritud, kutsub kaasa tundma ja kaasa elama.

Traadi tung monumentaalsuse järele väljendub enim tema peateoses “Minge üles mägedele”. See jutustab ühe talupere elust kuuekümne aasta jooksul: tegevus toimub ajavahemikus 1885. kuni 1946. aastani. Osalt teeb taluperest võrsunud Traat sellega kummarduse kadunud ajale, osalt on see raamat Eesti ajalugu, osalt aga ka võimsalt jutustatud teos elavatest inimestest kesk elavat maailma.

Teie sulest on nüüd ilmunud 160-leheküljelisest proloogist ja 12 osast koosneva, enam kui 3300 lehekülge pika “Minge üles mägedele” viimane köide. Millest kogu see tohutu pikk teos õigu­poolest räägib?

“Minge üles mägedele” kirjeldab talude tõusu, kindlustumist ja langust. Nüüd ei ole ei selliseid talusid, inimesi ega sellist mõtlemist. Praegune põllumajandus on midagi hoopis muud. Teatud mõttes kujutab see romaan endast kadunud aja otsinguid. Romaani peategelane pole renditalunik, vaid vabaks ostetud talu peremees, tõsi küll, harilik keskmine Lõuna-Eesti talupoeg. Sellised mängisid küllaltki tähtsat rolli rahvuslikus ärkamises, seltsitegevuses ja majanduslikus arenemises. Nemad pürgisid mäkke, olid rahvuse vundament, kui tohib kasutada nii kõrgeid sõnu.

Kuidas teile tuli üleüldse mõte kirjutada selline teos? Kas see mõte oli alguses olemas või tekkis see alles esimeste osade kirjutamise käigus?

Ega sellised kavatsused ei teki hetkega, vaid arenevad ajapikku. Võib-olla aitab “Minge üles mägedele” tausta paremini mõista teos, mille nüüd olen proloogiks nimetanud – “Puud olid, puud olid hellad velled”. Tegelikult oli see omaette lühiromaan. Hakkasin seda kavandama ja kirjutasin selle 1976.–1977. aasta talvel, mil vaimu- ja kultuurielus valitsesid depressioon ja stagnatsioon. Ometi iseloomustab neid aastaid üks huvitav ilming. Nimelt hakati minevikust otsima positiivset ning seda otsingut juhtis mõte, et me pole mitte kõik ühesugused nõukogude inimesed, vaid oleme omanäolistena juba ammu olemas.

Selle taustaks olid näiteks Veljo ­Tormise teosed “Ingerimaa õhtud” ja “Liivlaste pärandus”, samuti Kaljo Põllu graafilised lehed, Lennart Meri “Hõbevalge” ja “Hõbevalgem” ning seejärel ka tema filmilooming. Tegelikult oli see protsess üleliiduline. Näidetena võib tuua kasahhi kirjaniku Olžas Sülejmenovi “Az i Ja” (uurimus “Vürst Igori sõjaretkest”, milles autor esitas skandaali põhjustanud väite, nagu olnuks keskaegne vene kultuur suuresti vene-turgi-kakskeelne – Toim.). Või miks mitte ka Andrei Tarkovski “Andrei Rubljov”. See kõik oli taust, kuhu kuidagimoodi tahtsin mahutada ka “Puud olid, puud olid hellad velled”.

Kas terve tosinaosalise epopöa kirjutamine oli teadlik otsus?

Teadlik või ebateadlik, seda on alati väga raske eristada. Toon “Puude” kirjutamise alguse kohta niisuguse näite ja otsustage siis ise, mis on teadlik, mis ebateadlik: leidsin arhiivist ühe vallakohtu dokumentide hulgast kohtuasja, kus noor mees ei tahtnud peremeheks saada. See oli XIX sajandil üpris haruldane ja isegi ennekuulmatu sündmus. Nõnda jõudsin ka sellise tegelase juurde, kes kartis võtta endale peremehe vastutust. Lisaks ei puudu raamatus ka teatav mütoloogiline moment, mitmesugused üleloomulikud kujutelmad. Siis tekkis ka õrna psühholoogilise koega noormees – peategelane Hind –, kes ei sobigi sellesse 1840ndate Lõuna-Eesti keskkonda ja soovib pigem elada soojal maal ning otsustab talust põgeneda naiivses lootuses, et hea on seal, kus meid ei ole…

Millal jõudsite sealt mõtteni jätkata lugu?

“Puud” ei olnud otseselt mõeldud “Minge üles mägedele” proloogina. Kuid kavatsus kirjutada pikem ja eepilisem romaan oli mul juba ammu enne seda. Aga niisuguse mahuka ainese vormimiseks peab olema oskusi. Sellest sain ma kohe aru, et enne tuleb omandada kogemusi. Kui raisata materjal enne läbi töötamata ära, jääb ta hakituks ja läheb aia teha. Pikapeale ainet aina kogunes ja siis tekkis mure, kust seda “Puudes” alustatud Palanumäe lugu jätkata. Pärast kaalumist jõudsin 1885. aastani, mis oli uue murrangu aeg.

Miks te tegite nii suure hüppe? Kas selleks, et minna ühest murrangust teise?

Võib öelda, et vahepeal ei juhtunud eriti midagi. Mis ma ikka oskan 1850. või 1860. aastatest jutustada? Peeti esimene laulupidu, aga muus mõttes oli see meie rahva elus tavaline ja tume aeg. Teiseks oli mul kindel plaan, et minu romaan peab jõudma välja 1946. aastani. Ja muidugi on romaani kujundamisel alati väga paljud asjad valiku küsimus. Minu valik viis mind jätkama oma lugu oktoobris 1885, mil Palanumäe Hendrik abiellub. ­Iseenesest väga põnev aeg – 1881. aasta märtsis sai ­Aleksander II terroristide käe läbi surma, võimule tuli Aleksander III ja siis läks käima venestamine. Aga see on Palanumäe jaoks kõrvaline asi. Mul on seal hoopiski noor mees, kes abiellub ja saab peagi taluperemeheks.

Teil pole seal mitte ainult taluperemeheks tõusev noormees, vaid tohutu palju karaktereid, kes mõjuvad kõik elavate ja veenvatena. Kuidas te suutsite nii palju elavaid ja erinevaid inimesi luua?

Inimene on kirjanduse põhiobjekt. Ja ümberringi on ju inimesed – praegused inimesed, tollased inimesed. Nende maailmapildi veenvana näitamine on valiku küsimus.

“Minge üles mägedele” on pika aja jooksul toimuv romaan, kuid see pole kroonika ega kataloog, ja selles ei saa kõike läbi võtta, mis tol ajal meil või maailmas toimus. Ikka ja jälle valik. Näiteks viin ma tegevuse vallavalitsusse, sest Hendrik saab justkui kogemata vallavanemaks, kui eelmise vallavanema majja on pikne sisse löönud ja koos majaga on maha põlenud ka valla raha.

Milles lähtusite oma valikutes kujutada või mitte kujutada üht või teist ajaloosündmust?

Tegelased ise hakkavad romaani vedama, aga muidugi oli vaja ka uurida. Näiteks otsustasin kujutada 1905. aastat – sellest räägib “Must sõda” –, selle kohta kirjutasin juba 1950. aastatel ühe sugulase suust üles sündmusi, mis punasel aastal Nuustakul toimusid. Igaühel on muidugi oma isiklikud mälestused, kõiki kõik ka ei puuduta.

Selle kohta üks huvitav näide. Nimelt Vabadussõja ajal toimunud Sangaste veretöö. Jaanuaris 1919 lasid soomusrongide eest taganevad punased Sangaste mõisa keldris maha mitmeid inimesi. Selle kohta on räägitud igasuguseid lugusid – et küll olid selle taga venelased, küll hiinlased –, aga tegelikult andis likvideerimise käsu Eestimaa Töörahva Kommuuna komissar Lukk. Huvitav on see, et 1920ndate lõpus ilmus ajalehtedes ellujäänute mälestusi toimunust. Vähem kui kümme aastat oli möödas, aga juba siis kirjutas ajaleht üht, raamat teist ning need andmed ei käi kuigi hästi kokku. Aga mina pidin need kuidagi kokku ajama, sest selles jaos, kus “Peremees võtab naist”, sattus Palanumäe Hendrik Sangaste mõisa keldrisse… Ühed ütlesid, et seal pandi kuuliprits üles ja avati tuli, teised, et punaväelane tungis sisse ning hakkas neid tulistama ja täägiga torkima. Mine võta kinni, kuidas see kõik tegelikult juhtus, mina jäin siiski selle kuulipildujaga versiooni juurde…

Keerulisi kohti oli veel. Näiteks “Puudes” langetavad raamatu tegelased 1845. aasta talvel metsa, aga ei ole teada, kas talumehed raiusid puid kirvestega või kasutati siis juba saagi. Seda ei suutnud mulle keegi ka selgitada. On vaid teada, et kuskil mõisas kasutati juba 1840ndate lõpus kahemehesaagi, enne seda aga raiuti igal pool kirvega. Selliseid asju, kus tuleb täpne olla, kuid napib teadmisi, tuleb pidevalt ette, kui ei taha eksida ajaloolise tõe vastu.

Kui kirjutasite nii pikka teose nagu “Minge üles mägedele”, siis pidite te väga palju eri asju meeles pidama, et midagi omavahel sassi ei läheks ja midagi ebaloogilist ei juhtuks?

Ma ei pidanud mitte meeles pidama, vaid meelde tuletama, sest on nii palju asju, mida olen enda elu jooksul kuulnud ja näinud. Palju pärineb minu vanemate elust ja mälestustest ning üldse ümbruskonnast, sest inimene elab ju ikkagi sootsiumis. Ega need “Minge üles mägedele” eri osad pole ju pimesi loodud, vaid esiteks kirjutatud pika aja jooksul ning teiseks kõvasti läbi töötatud. Omajagu sai ettevalmistuseks loetud ka nii kirjanikke kui ka ajaloolasi, aga meie autorid on kirjutanud rohkem XX sajandi või XIX sajandi lõpu kohta.

Veel üks asi, mis “Minge üles mägedele” raskusi puudutab, oli minu otsus kirjutada Tartu murdes. Tartu murret oli üldse vähe kasutatud. Selle otsustasin ma aga raudselt läbi viia ning konsulteerisin ka spetsialistidega, et üleüldse otsustada, kuidas see kirja panna. Tuglas, Suits ja ­Gailit näiteks olid üles kasvanud tartu murde alal, kuid väga palju pole nad oma kodumurret just kasutanud. Visnapuu, kes kasvas Reolas, on ka natuke tartu murret kasutanud, aga see on jällegi tugevasti stiliseeritud. Nii et mul polnudki suurt kellelegi peale iseenda toetuda.

Kas selle otsuse taga on autentsus­taotlus või on tegu nostalgilise kummardusega esivanematele?

Nii seda kui teist. Autentne tuli ju ikka olla, sest kujutage ise ette, et sellel murdealal peeti isegi vallaprotokolli kas saksa keeles või murdes või murde ja tallinna keele segus. “Minge üles mägedele” 3300 leheküljel olen murret kasutanud peaaegu kogu ulatuses. Muidugi, kui ilmub mõni linnamees, siis see räägib juba rohkem kirjakeelt. See on teadlikult läbi ­mängitud ning nii palju kui võimalik kontrollitud. Aga kirjutades oli ka endal teinekord raske meelde tuletada, kuidas ikka üks või teine sõnavorm eelmisi jagusid ­kirjutades sai fikseeritud.

Keeleteadlastele sai ka omajagu toetutud, aga nendega on ju nii, et igaühel on oma liin ja seisukoht. Mina jällegi ei saa paigutada iga lause juurde väikest esseed sellest, et ühes külas võidi mingit sõna öelda nii ja teises naa, vaid pean tegevust edasi viima, süžeed arendama ning tegema elavaks tolleaegsed kujud ja arusaamised maailmast. Peale kõige muu pidin ka vanu ajalehti lugema, et teada saada, mis tegelikult üleüldse toimus ja mida inimesed tol ajal teada võisid ja kuidas nad käituda võisid. Ma ei tahtnud oma tegelasi idealiseerida, seda on kiputud liigagi tihti tegema.

Kas sattusite XIX ja XX sajandi ajalugu nõukogude ajal uurides ka teemade otsa, mille osas teadsite, et te ei saa neid kasutada?

Selleks ajaks, kui jõudsin Vabadussõja või sellesama Sangaste veretööni, olid ajad juba sedavõrd muutunud, et ma ei pidanud üldse muretsema. Aga nii ehk teisiti ei pea kõigest ka kirjutama. Näiteks ­Kivikas on maareformist piisavalt kirjutanud. Samas: tookord olid need asjad värsked ja toonased kirjanikud vaatasid neid teistsuguse pilguga. See, mida kirjutati sada aastat tagasi või Eesti ajal, on erinev sellest, kuidas me praegu toimunut näeme. Nüüd me hindame olnut ümber – kas me näeme ajalooks saanut nüüd just tõesemalt, ma ei tea, aga valemalt ka mitte. Osa sündmusi vajub paratamatult unustusse ja nii see peabki olema, sest ajalugu on omamoodi nagu kompostihunnik, kus vanemad kihid vajuvad muudkui allapoole ja enamasti sinna jäävadki. Väikesel rahval on niikuinii alati rohkem ajalugu, kui ta jõuab läbi töötada. Ja see kehtib ka kirjaniku kohta – kõigest ei ole võimalik võrdse täpsusega kirjutada. Pealegi määrab süžee ise paljud valikud ning tegelased hakkavad ise lugu vedama. Aga peaasi on muidugi mitte väga kapitaalselt mööda panna.

Ma tean, et see küsimus on teie loomingu puhul ikka ja jälle üles kerkinud ning ei pääse sellest mööda minagi: kas peate ennast ise rohkem luuletajaks või prosaistiks?

Kelleks ma ennast pean või ei pea, sellel pole mingit tähtsust. See on juba lugejate asi otsustada ja hinnata. Mina teen lihtsalt oma tööd. Muidugi olen ma kogu aeg olnud luuletaja, aga see ei tähenda, et ma ei võiks olla ka prosaist, stsenarist või hoopis toimetaja.

Näiteks laulva revolutsiooni ajal oli küll terve aasta, mille jooksul ma ei kirjutanud proosat: kõik oli nii ärev, et lihtsalt ei saanud romaanile keskenduda. Siis ma ainult luuletasingi, ei olnud midagi teha. Pikk proosa nõuab süvenemist, põlve otsas seda ei tee…

Kas teie jaoks on siis, kui hakkate mõtlema mõne motiivi või süžee peale, kohe selge, kas sellest saab novell, romaan, luuletus või näiteks näidend?

Oleneb, milliseks see arendada… Tänapäeva luule on kahjuks selline, et see pole ei proosa ega luule, sest enamasti ei ole mingit kujundit. Kogu kirjandus on üleüldse tehtud väga hõlpsaks. Ja mulle tundub, et avaldamine on saanud liiga tähtsaks. Enne olgu ikka töö! Nõukogude ajal olid palju kitsamad võimalused, aga see sundis inimesed tööle. Eks tol ajal olid muidugi ka arusaamad esteetikast hoopis teistsugused ja suhtumine tõsisem. Kirjandus on tegelikult ikkagi intellektuaalne töö ning kellele see ei sobi, see andku endale sellest õigel ajal aru. Paljud paraku ei anna aru. Inimene on ju edev…

Olete mulle ise öelnud, et mõistate seda, kuidas tänapäeval on kõigil hästi kiire ja kellelgi pole aega millessegi süveneda. Kes on selle taustal teie lugeja?

See, keda see huvitab. Keda ei huvita, ärgu lugegu – ja ei olegi vaja, mis tast ikka piinata. Võib-olla on Lõuna-Eestis huvilisi rohkem, vast on neile ka murre arusaadavam, kuigi minu arust ei ole tõsimeelsele lugejale ükski eesti murre nii mõistetamatu, et selle pärast peaks raamat lugemata jääma. Ja kes aru ei saa, miks on “Minge üles mägedele” nõnda pikk, sellel soovitan ma vaadata, mis on entsüklopeedias kirjas märksõna “kirjandus” all. Mul ei ole sellist inimest endal muidugi võimalik mõjutada, ütlen vaid nii: mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna.