Lõpetas pensionäripõlve, et kohtuda Coldplayga.
Kas "väga hea" võib mõnikord... natuke vähe olla? Arusaamatu. Aga Jay-Z pensionilt (jaahah, kindlasti) tagasituleku album "Kingdom Come" on tõesõna väga hea plaat, uhkelt vooderdatud korralik kommertship-hop. Kuid ei piisa sellest. Et sooviks barrikaadidele ronida ja soovitada kõigil selle plaadi ümber koguneda.
Ah, mis ma räägin. Eks see pidev ekstaasi ja hüsteeria ja raputavate üllatuste otsimine ole tulutu haigus. "Kingdom Come'i" jaoks on tarvis üht elumugavat lösutamisdiivanit ja lasta multimiljonäril muliseda. Taustaks tema osavate biidimeistrite (Just Blaze, Dr. Dre, Kanye West, The Neptunes etc.) sõtkumine, mis vaid mõnikord ootamatusega kõrvust sikutab. Näiteks on Just Blaze leidnud uue tee, kuidas Rick Jamesi ülesämplitud "Super Freaki" ära kasutada, ja siis muidugi Chris Martin. Kõigi suurte räpparite lemmik rock-muusiku staatust nautiv Coldplay isand on Jay-Z-le "kinkinud" parima loo, mis ta eales kirjutanud: plärisev ja orientaalse kõlaga paatos "Beach House".
"Kingdom Come" - puhevil, rikas ja täpselt moodsa
disainiga laid-back fusioon. Uus - sümfooniline, kavalalt
funky, tuledesäraga üle kuhjatud - soul. 8
Siim
Nestor
Babyshambles
"The Blinding
EP"
(EMI)
Briti popi paha imelapse lühike, aga lööv ilmutus.
Babyshamblesi ninamehele Pete Dohertyle tuleb au anda, et kogu oma
ülitiheda graafiku juures (kohtuistungid, vangla,
võõrutusravi) on mees suutnud ka stuudio jaoks aega
näpistada. Aga õnneks ei vähenda plaadi lühidus selle
väärtust. Sest siin on viis lugu, millest neli on kuradima
kõvad. Kui Babyshamblesi debüütalbum, mille produtsendiks oli
The Clashi Mick Jones, jättis mulje, nagu oleks see üles
võetud poole jooma pealt kuskil pubis (lood algasid ja lõppesid,
kus juhtus, ning koosnesid enamasti geniaalsetest refräänidest ja
suvaliselt jorisetud salmidest), siis "The Blinding" on hoopis teine
tera. Laulud on struktureeritumad ja läbimõeldumad, ohverdamata
samas piiskagi punkroki seksikalt räpakast esteetikast. Nimilugu "The
Blinding" on The Libertinesi vaimus superhitt, mis haarab esimesest
akordist, "I Wish" on ninakas, puhastverd briti ska, mille
kõrval Ursula näiteks kõlab nagu Kuldne Trio, ning plaadi
kulminatsioon "Sedative" on uus tänavahümn tapva
laulge-kaasa refrääniga, mis paneb sipelgad üle selja jooksma:
"...it's been a long long time since I've stepped outside to the
morning sun now..." Ükski pohmell ei kesta igavesti ja ükskord
koidab päev ilma kätevärina ning paranoiadeta. Ehk isegi Pete
Doherty jaoks, kes on kõik see, mida Robbie Williams (või Tanel
Padar) tahaksid olla, aga milleni nad kunagi ei küündi -
sünnipärane, sundimatu rokkstaar, kellele on geenidega kaasa antud
vastuoluline kokteil aristokraatlikust väljapeetusest ja tänavapoisi
kuraasist, voorimehe suuvärgist ja oscarwilde'likust
sõnaseadmisest, sõltuvast lihast ja sõltumatust vaimust.
Traagiline, ent kahtlemata väga seks. 9
Lauri
Tikerpe
Jarvis Cocker
"Jarvis"
(Rough Trade)
Mr. Pulp eksiilist tagasi?
Jobuprillidega britpopstaar, või siis klassikalise briti ekstsentriku 20. sajandi lõpu versioon Jarvis Cocker pühendas viimased aastad pärast Pulpi laialiminekut perekonnaelule Pariisis. Nüüdne tagasitulek, taustaks kauaaegsed bändikaaslased Richard Hawley ja Steve Mackey, jätkab sealt, kus Pulp pooleli jäi, võib-olla natuke kindlakäelisema nägemuse ja küpsema maailmavaatega. Plaat sisaldab suurejoonelist glämmretrot ("Black Magic"), siledat, aga kuskil sügavamal kriipivat ballaadi ("I Will Kill Again"), lootust, mis võib olla vaid traagiline illusioon ("Baby's Coming Back To Me") ja mida veel; kõige pulplikum lugu "Big Julie" algab hoopis Carson McCullersi tekstikatkega autori esituses aastast 1958. Cockeri emotsioonid ja tekst pole ühemõttelised, midagi varitseb pidevalt suhteliselt rahuliku pinna all nagu Loch Nessi koletis.
Isegi Velvet Underground tuleb meelde vahel, seda kuuleb mõne loo moetuckerlikes trummides ja loureedlikus kitarris. Muidugi on ka siin keerulisemaid seadeid, aga mitte üleprodutseerimist.
Tegelikult ei kohta kuulamisel aina
paremaks minevaid plaate palju. See vist on... 8
Tõnu
Kaalep
Wim Mertens
"partes extra
partes"
(Usura)
Flaami minimalisti parimad palad, nukkerilusalt...
Ma olen harjunud
ameerika minimalistidega, Glass, Reich ja Adams on minu jaoks
nüüdismuusika hilisajaloo põhiosad, isiklikult vajalikud ja
tähtsad, vabandust muidugi kehtivat tõde esitavate muusikateadlaste
ees. Kuid see, et mulle varem vaid filmimuusikaplaatidelt tuntud belglane
Mertens suudab nii koolkondlikku ja samas ka ikkagi iseseisvat muusikat
kirjutada, üllatas mind; oma viga küll... Mertens on kõige
sarnasem muidugi Michael Nymaniga, ka aastakümneid
soundtrack'itööstuses viibinud nüüdisheliloojaga.
Kuid ta on rahulikum. Konservatiivsem. Kuulatavam isegi. Iseasi, kas see on
hea? Aga Nymani vahel monotoonseks trampimiseks kalduvat ja samas suurt
eikuhugi viivat motoorset rahutust temas rütmitaju erksusele vaatamata
pole, kontraste on rohkem ja kitši vähem, mis sest et
heakõlalisus ja ilu valitsevad... On hetki, kui selline muusika on mulle
möödapääsmatu ja ma ei seleta siin, miks... 7
Tõnu Kaalep
