5 plaati

Noizmakaz
“E-P”
(Noizmakaz)
Elu suhtes kriitilised, muusikas võrdlemisi rahulikud.
Ma olin Noizmakazi uue albumi esimese singliga – elektro-house’ine “Hiphop­aeroobika” – kohtudes esialgu pisut pettunud. Liiga sirgjooneline megahitt tundus ta. Aga duo tillukesel plaadil (vaid 37 minutit ja 40 sekundit pikk) juhtub see sageli räägitud “konteksti sobitumine”. Täiesti õigel hetkel kisub nimetatud lugu üsna tummise kauamängiva meeleolu metsikumaks ja lõbusamaks.
Ümbritsevat kriitiliselt hekseldavate TommyBoy ja Alko menüü esmaspäevast reedeni (ehk “E-P”, eks) on väga noizmakazlikult hõiskava räpi vallast. Nad ei otsi sillerdavalt ilusaid refrääne, vaid käeviibutuseks sobivaid hüüatusi ning paistab, et see õnnestub neil juba une pealt. Ja musikaalsust jagub ohtralt Alko valmistatud põhjadesse – ta otsib avangardset ja soulikat (plaadi parimad palad “Ained” ja “Pidu sinus eneses”), looduslikku funk’i (“See algab jälle”), kuid peamise toonina jääb meelde jazz’ilikkus. Ja üks – või on neid mitu? – aina ja aina endast märkuandev flööt. Produtseeritud nii rahuliku ja malbe käega, et tundub muu tänapäeval harjumuspärase ülimalt detailirohke ja mitmekihilise muusika virvarri kõrval hubaselt laisa vana kooli müdinana.
Ilma Noizmakazita on võimatu Eesti hip-hop-pilti ette kujutada. Kuigi on omamoodi sümpaatne, et “E-P” on rohkem hip-hopi-sisene album, äkki isegi plaat fännidele, aga siiski jääb segama teadmine, et need kaks Pärnu kutti suudaksid kohalikule hip-hop-maastikule ka selle väljanägemist muutvaid dünamiite paigutada. 7
Siim Nestor

Slow Dancing Society
“The Sound of Lights When Dim”
(Hidden Shoal)
Meloodiline ambient ja kitarr.
Keegi kuulus kriitik, nimetame teda lihtsuse mõttes x, defineeris muusika kui kõige otsesemalt ülekantud emotsiooni. Kõige otsesem on see ülekanne küll ainult teiste kunstiliikidega võrreldes, samas on ka muusikas ülekanne enamasti piisavalt suvaline, et emotsioon täielikult kaoks. Kui lähtuda umbes sellisest kriteeriumist, on Austraalia mp3-plaadifirma Hidden Shoal leidnud tõelise pärli. Drew Sullivani ambient/kitarr/elektroonika on nii emotsionaalne, et mõjub juba peaaaegu sentimentaalselt. Selles pole küll midagi halba. Plaadil on vähemalt paar lugu (“Radiance”, “The Delicate Sound of Silence”, “A Song That Will Help You..”), millesse tahaks pikaajaliselt kaduda. Tavakohaselt peaks siinkohal rääkima ilust ja melanhooliast, need on aga nii kulunud sõnad, et meenutan kuuldut pigem ebatavalise hardumusega, avaldades ühtlasi taotluse saada luba oma arvustus enneaegselt lõpetada vms. 9
Erkki Luuk

Dark Tranquility
“Fiction”
(Century Media Records)
Kvaliteettoode meloodilisest death metal’ist.
Mitte ilmaasjata ei peeta Rootsi death metal’i head mainet suuresti just Dark Tranquility teeneks, sest DT on nagu järjepidevus ise. Veel ühegi uue albumiga pole nad pettumust valmistanud, kuid alati suudavad nad oma stiilile selle põhiolemuses truuks jäädes natukene mingis suunas edasi areneda. Nii ka seekord. Ehkki eelmisel albumil “Character” näitas DT oma muusikaliste võimete mõnda kõige säravamat tippu üldse, jätab “Fiction” ühtlasema ja läbimõelduma mulje. Just selle albumiga seoses võib juba kindlalt väita, et erinevalt paljudest teistest proge-ambitsioonidega bändidest kehtivad DT kohta märksõnad terviklikkus ja kompaktsus. Eriti kehtib see süntide kohta, mida vist ükski teine metal-bänd pole niivõrd maitsekalt kitarririffidega integreerida suutnud. Seega pole päris tõsi, mis esmapilgul tundub, nimelt et liikumine on uuel plaadil toimunud vihasema lammutamise ja vähema meloodilisuse suunas. Tegelikult on meloodiad ülejäänuga lihtsalt paremini kokku sulatatud, mis muudab albumi helimaailma keeruliseks ja nüansirikkaks. Meloodiline death metal stiilina pole oma nimetust veel kunagi varem nii hästi õigustanud. 8
Mart Kuldkepp

Kognito
“Muutuv”
(Kulundpea)
Lääneranniku päiksepaistes sirgunud hipikesed.
No see Pärnakate, Eesti WestCoasti bänd kõlab ja näeb ka välja, nagu oleks mõni sealsete kuttide “psühhedeelset” eelproget punnitav bänd (Viking või Väntorel) 60ndate ja 70ndate vahetusel sügavkülma pandud, nüüd välja sulatatud ja tänapäeva stuudiosse lindistama aetud. Hea taim, ja hakkabki see 40 aasta tagune ajastu uuesti ilmuma! Alles olid Indigolapsed, nüüd Kognito, juba kuttidel lokk peas ja vuntsike nina all, tüdrukutel põlvini juus ja kampsik palja keha peal. Varsti hakkame lilli loopima ja alasti mudas püherdama. Kognito laulja Oliver Timmusk lõõritab sellise siirusega Viidingu tekste, et hakka või uskuma.
Muidugi on muusikas ka vahepealseid kihistusi, Genesise sündiriffe, Olav Ehala käänakuid, JääBoileri seadeid, kohati tänapäeva stampe jms. Võib-olla ongi natuke jama, et poisid selle plaadi välja andsid, palju romantilisem oleks tüdrukutel öösiti raadio taga passida, et kas ikka mõni Kognito lugu tuleb. Pikal kuulamisel võib saada kontsentreeritud 60ndate kaifi ja lõpuks mürgituse. 8
Margus Kiis

W.A.S.P.
“Dominator”
(Demolition)
Hevimees Blackie endiselt ratsul.
Pole võimatu, et Stephen Duren kuulis koolis oma õpetajalt midagi analoogset sellega, mida kuulis omal ajal Albert Einstein (“teist ei tule kunagi midagi mõistlikku!”). Õiges/vales kohas öeldud õiged/valed sõnad võivad maailma muuta ja pole raske ette kujutada, et edaspidi Blackie Lawlessina tuntuks saanud helilooja, laulja ja kitarrist on kogu oma teadliku elu pühendanud sellele, et vastupidist tõestada.
Kui enamiku muusikute jaoks on karjääri alul liikumapanevaks jõuks võimalus bänditegemise kaudu naisi saada, siis Lawlessi jaoks võis see algusest peale täiesti vabalt olla elustiil, loomulik eksistentsi vorm ja platvorm oma tõekspidamiste väljendamiseks. Erinevalt paljudest teistest 80ndatel (kuri)kuulsaks saanud metal-artistidest pole W.A.S.P-i, mis on algusest peale olnud sisuliselt Lawlessi sooloprojekt, hoog raugenud, pigem vastupidi ja enam-vähem üle aasta tervitab meid järjekordne album. On aga vaks vahet, kas artisti poolt lendulastavaid muusikalisi pärleid on kahmamas tuhanded kätepaarid või iga aastaga väiksemaks jääv käputäis fänne. Selline olukord peaks olema pehmelt öeldes demoraliseeriv ja ei saa jätta muusikale mõju avaldamata.
“Dominator” ei tõestagi midagi. Kõike seda mida käesoleval albumil, oleme me Blackie/A.S.P-i varasematel plaatidel juba paremates versioonides kuulnud. Milleks tõmmelda? 4
Andri Riid