31.05.2007, 00:00
6 fakti Cannesist
Areeni toimetaja ja Cannes’i ametlikku programmi “Vaatenurk” valitud filmi “Magnus” autor Kadri Kõusaar kirjeldab oma muljeid.
1. Miskipärast mõtlesin, et Cannes on suur ja
kuninglik – et punane vaip on pikem ja promenaad suubub
lõpmatusse. Tegelikult on festivali territoorium suhteliselt väike,
lihtsalt inimeste arv ruutmeetri kohta on jaburalt suur. Päise päeva
ajal Croisette’il liiklemine eeldab küünarnukkidega tee
puhastamist. Seepärast ongi staarid ja kõrgema kaliibriga
külalised varjunud festivaliautodesse, mis transpordivad neid isegi vaid
paarisaja meetri kaugusel asuvatesse punktidesse. Paar tänavat eemal algab
aga tavaline Cannes – kohvikutes lobisevad sülekoertega
pensionärid ja tänavad on kitsad ja räpased.
2. Minu jaoks seiskus aeg siis, kui ootasime oma meeskonna ja pressiagentidega enne “Magnuse” planeeritud pressiseansi algust, kas film ikka linastub. Olin juba kaks nädalat oodanud hetke, mil ma minestan, ja hoiatasin kaaslasi, et kui see juhtub, patsutatagu mind põsele ja toodagu suhkruvett... “Magnus” kahjustavat peategelase väidetava “prototüübi tuttava” huve (sic!) – kuigi sisulist istungit pole veel toimunud, on kohtutõkend juba tekitanud paksu pahandust nii Eestis kui Prantsusmaal (kuhu vastaspool tõkendit laiendanud oli) ning röövinud mult neli kilo ja igasuguse energia...
Mõtlesin, et juhtub see, mis juhtuma peab... Trammid ja trollid sõidavad edasi mõlemal juhul, ükskõik kas mu film Cannes’is linastub või mitte. Festivali kunstiline juht Thierry Frémaux on optimistliku näoga ja lohutab meid. Korraga saab ta mobiilile kõne: laekunud on uus faks meie vastaspoolelt. Thierry sööstab festivali presidendi Gilles Jacobi kabinetti paar korrust kõrgemal, et teha lõplik otsus. Kükitan nurgas, et kui ma kukkuma peaks, poleks see nii valus. Kinosaal on juba puupüsti ajakirjanikke täis. Thierry jookseb tagasi, näol sõjakas-otsustav ilme. “We go! We go!” hüüab ta.
Ja tõepoolest – film algab! Ja kõik mu viimaste nädalate kannatused hajuvad juba esimeste kaadritega. Film lõpeb aplausiga. See annab lootust esilinastuseks, sest ajakirjanikud on tavaliselt jultunumad ja nõudlikumad kui tavapublik.
3. Cannes’i 60 aasta juubeli auks korraldatud õhtusöögil olen koos oma produtsendi Donal Fernandesiga vist ainus tundmatu nägu. Paar lauda eemal vilksatavad Jim Jarmusch, vennad Coenid, väsinud ilmega Roman Polanski, retuusides Jane Campion ja üleloomulikult rõõmsameelne Gael García Bernal. Hiljem märkan kogemata üht tuttavat, Iisraeli režissööri Amos Gitaid. Amos on üks kolmekümne kolmest režissöörist, kellel festival palus juubeli auks teha lühifilm. “Cannes on alati meediatsirkus, ent tänavu kohe eriti,” möönab ta. “Meid, kolmekümmend kolme filmitegijat, sätitakse igal pool vaatamiseks rivvi nagu loomaaias.”
4. Cannes on nii intensiivne, et pole aega ei süüa ega magada. Süüa saab ohtratel ametlikel lõuna- ja õhtusöökidel. Cannes’i dieet tähendab hulka sigarette ja kohvi – mina ei tarvita kumbagi, ent kalorid kaovad ikkagi. Sotsiaalseid kohustusi seoses “Magnusega” on nii palju, et kogu festivali peale jõuan näha vaid nelja filmi.
5. Kord Croisette’il liigeldes kuulen uskumatult valju huilgamist – metsik inimsumm piirab kedagi, kes on just ühest hotellist väljunud. Ma pole kuulnud, et keegi pälviks nii tormilist tervitust. Kes see küll võiks olla? Mõni ajalooga diiva, nagu Catherine Deneuve? Või Martin Scorsese, kes on üks tänavuse Cannes’i aukülalisi? Aga ei – see on hoopis Pamela Anderson! Mis seal ikka – kunagi kummardati jumalaid, nüüd aga kahte silikoonpalli...
6. Festival pakub kõigile kutsutud näitlejataridele ja naisrežissööridele tasuta meiki ja juuksurit – punasele vaibale minek on püha. Sind sätitakse ja putitatakse kolm tundi. Peameikar Alexis on nagu tegelane David Lynchi filmist – hermafrodiitliku oleku ja läbitungivate helesiniste silmadega.
Ja lõpuks – koos neljakümne saatusekaaslasega, Cannes’i valitud debüütfilmide autoritega astun lõputseremooniale mööda legendaarset punaset vaipa, mis on ääristatud sadade fotograafidega. Ei sähvata ükski välklamp. Cannes’i reegel on lihtne: kui sa ei ole kuulus, sind ei pildistata. Ent iga teekond algab esimeste sammudega, olgu need siis peaprogrammi punasel või “Vaatenurga” sinisel vaibal.
2. Minu jaoks seiskus aeg siis, kui ootasime oma meeskonna ja pressiagentidega enne “Magnuse” planeeritud pressiseansi algust, kas film ikka linastub. Olin juba kaks nädalat oodanud hetke, mil ma minestan, ja hoiatasin kaaslasi, et kui see juhtub, patsutatagu mind põsele ja toodagu suhkruvett... “Magnus” kahjustavat peategelase väidetava “prototüübi tuttava” huve (sic!) – kuigi sisulist istungit pole veel toimunud, on kohtutõkend juba tekitanud paksu pahandust nii Eestis kui Prantsusmaal (kuhu vastaspool tõkendit laiendanud oli) ning röövinud mult neli kilo ja igasuguse energia...
Mõtlesin, et juhtub see, mis juhtuma peab... Trammid ja trollid sõidavad edasi mõlemal juhul, ükskõik kas mu film Cannes’is linastub või mitte. Festivali kunstiline juht Thierry Frémaux on optimistliku näoga ja lohutab meid. Korraga saab ta mobiilile kõne: laekunud on uus faks meie vastaspoolelt. Thierry sööstab festivali presidendi Gilles Jacobi kabinetti paar korrust kõrgemal, et teha lõplik otsus. Kükitan nurgas, et kui ma kukkuma peaks, poleks see nii valus. Kinosaal on juba puupüsti ajakirjanikke täis. Thierry jookseb tagasi, näol sõjakas-otsustav ilme. “We go! We go!” hüüab ta.
Ja tõepoolest – film algab! Ja kõik mu viimaste nädalate kannatused hajuvad juba esimeste kaadritega. Film lõpeb aplausiga. See annab lootust esilinastuseks, sest ajakirjanikud on tavaliselt jultunumad ja nõudlikumad kui tavapublik.
3. Cannes’i 60 aasta juubeli auks korraldatud õhtusöögil olen koos oma produtsendi Donal Fernandesiga vist ainus tundmatu nägu. Paar lauda eemal vilksatavad Jim Jarmusch, vennad Coenid, väsinud ilmega Roman Polanski, retuusides Jane Campion ja üleloomulikult rõõmsameelne Gael García Bernal. Hiljem märkan kogemata üht tuttavat, Iisraeli režissööri Amos Gitaid. Amos on üks kolmekümne kolmest režissöörist, kellel festival palus juubeli auks teha lühifilm. “Cannes on alati meediatsirkus, ent tänavu kohe eriti,” möönab ta. “Meid, kolmekümmend kolme filmitegijat, sätitakse igal pool vaatamiseks rivvi nagu loomaaias.”
4. Cannes on nii intensiivne, et pole aega ei süüa ega magada. Süüa saab ohtratel ametlikel lõuna- ja õhtusöökidel. Cannes’i dieet tähendab hulka sigarette ja kohvi – mina ei tarvita kumbagi, ent kalorid kaovad ikkagi. Sotsiaalseid kohustusi seoses “Magnusega” on nii palju, et kogu festivali peale jõuan näha vaid nelja filmi.
5. Kord Croisette’il liigeldes kuulen uskumatult valju huilgamist – metsik inimsumm piirab kedagi, kes on just ühest hotellist väljunud. Ma pole kuulnud, et keegi pälviks nii tormilist tervitust. Kes see küll võiks olla? Mõni ajalooga diiva, nagu Catherine Deneuve? Või Martin Scorsese, kes on üks tänavuse Cannes’i aukülalisi? Aga ei – see on hoopis Pamela Anderson! Mis seal ikka – kunagi kummardati jumalaid, nüüd aga kahte silikoonpalli...
6. Festival pakub kõigile kutsutud näitlejataridele ja naisrežissööridele tasuta meiki ja juuksurit – punasele vaibale minek on püha. Sind sätitakse ja putitatakse kolm tundi. Peameikar Alexis on nagu tegelane David Lynchi filmist – hermafrodiitliku oleku ja läbitungivate helesiniste silmadega.
Ja lõpuks – koos neljakümne saatusekaaslasega, Cannes’i valitud debüütfilmide autoritega astun lõputseremooniale mööda legendaarset punaset vaipa, mis on ääristatud sadade fotograafidega. Ei sähvata ükski välklamp. Cannes’i reegel on lihtne: kui sa ei ole kuulus, sind ei pildistata. Ent iga teekond algab esimeste sammudega, olgu need siis peaprogrammi punasel või “Vaatenurga” sinisel vaibal.