Torupilli porinat Metsatöllist edasijõudnutele. (Ja post-folgist põrunutele).
Ma tean. See võib kõlada inetult. Kuid vähemasti olen enda suhtes aus: eestimaine folkmuusika meenutab mulle ennekõike õhuta, halli ja tuima stagnaaega. Selle kõige lämmatavamat osa. Rahvamuusikat ei pidanud venestajad nii ohtlikuks ja nii kõlas tollases raadio- ja tele-eetris katkematult folki. Ja kõige piinarikkamad lapsepõlvemälestused helidest on just torupilliga. Ei - jah - saa aidata.
Ning nii paraku on, et kui ansambli Ro:toro torudest hakkab välja hiilima "Lükata, tõmmata ja Isa labajalg", tahaks õue värske õhu kätte joosta! Aga, mul vedas, õnneks ma peatun. Ro:toro - torupillimängijad Cätlin Jaago ja Sandra Sillamaa, saksofonist Marko Mägi ja ebatavalisi esemeid togiv löökpillimängija Silver Sepp - muusikas on piisavalt värsket õhku. Plaati "Estonian Bagpipe" on võimalik sisse elada ja seda nautida ka traditsioonilise folkmuusika autsaiderina. Näiteks moetolana, kellel on endiselt pehme koht undava ja kaaluta olekus post-rock'i jaoks. Jaago juhitav Ro:toro seab ja arranžeerib jorina traditsionaale roomava auru sisse, kus neid eksitab saksofon ja - kohati isegi afrosed - puurütmid. Ja kõige paremad on siin bändiliikmete viis originaallugu.
Seepärast soovitaks. 1. Järgmine plaat vaid
omaloominguga täita. 2. Saata "Estonian Bagpipe"
kõikvõimalikele indie-muusika väljaannetele suures
maailmas - etnosse väänatud underground on praegu
hip. 3. Suruda album müügile netipoodi cdbaby.com, kus
Mihkel Raud tolle Rondelluse plaadiga äritsedes miljonäriks sai.
7
Siim Nestor
Alexisonfire
"Crisis"
(EMI)
Globaalne linn emo-kriisis.
Kanada emobänd on oma kolmanda albumiga jõudnud vaheldus- ja väljendusrikkuses uuele tasemele, mis omal subtiilsel kombel lausa žanriüleseks tükib. Lisaks kolmest kõrist röökivale vokaalile ja pinevatele kitarrikäikudele kuulub AOFi uuenenud stiili juurde veel teatud aja- ja kohatunnetuslik mõõde, mis väljendub näiteks selleski, et plaadi vahelehtedelt vaatab vastu üks jaanuarikuine lootusetult ilus lumetorm keset linna (lõppematus kriisis maailma kohta vägagi mõjuv võrdpilt).
Noorte ja vihaste meeste muusikana on AOF
samas muidugi läbikukkumisele määratud: laulusõnades
kajastuvad ummikus emotsioonid ja tume mässumeelsus sumbuvad nende endi
kõrgekvaliteedilises disainis ja produktsioonis, ilma et muusikasisesest
ruumist midagi väljapoole jõuaks (kui nad üldse mässama
peaks, siis kõigepealt iseenda vastu). Kuid seda pinnapealset ornamenti
võib võtta ka lihtsalt ühe hetkena selles
üleüldises kriisi ja konformismi paines, millest AOF - ühena
paljudest - isegi pungunud on. "This could be anywhere in the world,"
ütlevad nad, ja õige ka. 7
Mart
Kuldkepp
J-Stick
"Mono"
(J-Stick)
Vana kooli Texase garage Eesti moodi.
Esiteks pean taas kord mainima, et Eesti muusikamaastiku puhul on tihtipeale saavutuseks ennekõike see, et siin teatud tüüpi asju üldse tehakse. Eks siis peaaegu iga bänd, mis erineb hetkel moes olevast suunast, on täielik hingeõnnistus.
Ma ei tea - biitlid või rannapoisid nad p& auml;riselt ei ole. Pigem on meil tegemist kuuekümnendate Texase rock'iga, mis idee järgi peaks kõlama nagu sama ajastu California oma, kuid tingituna geograafilisest asukohast ja siinsetest klimaatilistest tingimustest kõlab ikkagi omamoodi. Nihkega.
Tervikuna, kuigi esineb päris korralikke kõikumisi, on
"Mono" toimiv plaat. Veidi kohmakas ja naiivne, kuid lõpuni
stiilne. 7
Mart Niineste
Raisk
"Surematu Amanda"
(Aigro Stuudio OÜ)
Tõsine punk või pullpunk?
Kirjutasin kunagi ühe pika ja põhjaliku instruktsiooni, kuidas teha õiget punkbändi. Ühed Jõgeva rokkarid võtsid kätte ja tegid selle juhendi järgi ühe korraliku punkbändi, mis sai nimeks Fucked Reality. Raisk on siis nüüd ilmselt teine pääsuke.
Kui tegemist on tõsise, hambad ristis punkbändiga, on see Eesti pungi hetkeseis ikka masendavam, kui ma siinsamas Areenis augusti lõpus kirusin. Käteta mehe haare, tiivutu linnu mõttelend ja kahtlaselt nulliga sarnanev silmaring.
Kui tegemist on paroodiaga, on see lihtsalt üks maaslamaja tümitamine. Nagu võtaks poe ees kandekoti ja karguga vanamehelt kargu ning hakkaks teda sellega taga ajama. Vot ei aja naerma.
Kui tegemist on
üle ääre ajava siseringi naljaga à la
Winny Puhh, siis edu muusikamaastike ja südamete vallutamisel. Mida ma
siin ikka kobisen, rikun oma emotsemisega ainult teistel inimestel tuju
ära. 3
Mart Niineste
Benni Hemm
Hemm
"Benni Hemm Hemm"
(Morr Music / Sound of a
Handshake)
Pasunaindi.
Poptimistlik pasunapop. 60ndate kõla mingis mõttes - Love, Carpenters ja mis need teised asjad olidki, mis Kahu mulle kuulda andis (tegelikult midagi muud sellest ooperist ei olnudki, muidu teaks praegu veel mõne nime öelda). Muusika kui selline platseerub muidugi indie'ks, aga elektroonikast pole siin seekord haisugi - ses mõttes ebaootuspärane, aga eks Morr muutubki, nagu jumal juhatab (täpsemalt on väljaandjaks küll Morri alam-label Sound of a Handshake).
Ksülofonid, tilinad, trummimadin,
lõputud pasunad - nüüd jõudis kohale, kuidas seda
nimetada: pasunaindi on õige termin sellise muusika kohta. Kõige
muu jauramise sekka on küllaltki huvitav aeg-ajalt midagi sellist
(täiesti kohatut, samas just seetõttu vajalikku) kuulata. Laulja
laulab islandi ja inglise keeles. Islandikeelne remiks ühest arvatavast
matuse(?)laulust on lahedaim lugu siin. Kõige toredam pasunamuusika
juures on muidugi see, et kui pasun üürgab täiega, siis pole
enam aega mõtelda. 8
Erkki Luuk
Peter Grant
"New Vintage"
(Globe)
Koduperenaiste ja -meeste lembelaulud.
Briti poissmees Peter on
väidetavalt 18aastane. Kui enamik temavanuseid tegeleb enda neetimise,
rõngastamise ja pungi panemisega ehk ühe sõnaga teeb
kõik selleks, et massist erineda, siis Peter kammib juuksed seitlisse,
võtab ette kõige suhkrusemad 50ndate hitid ja annab endast
parima, et teha täpselt sama häält nagu Frank Sinatra
(või siis Michael Buble). Tegelikult tuleb noormehele selles suhtes au
anda, et ta on äärmiselt järjekindel. On see siis Dusty
Springfieldi "Spooky", Barry White'i "You're My First My Last My
Everything" või peaaegu kõigi maailma artistide poolt
töödeldud "Girl From Ipanema"
, Grant ei lisa mitte ainsalegi loole milligrammigi omapära ega uudsust.
Arranžeeringud, saundid ja kogu muu värk kokku on nii jube tüseda
golfiharrastaja kamina ja punase veini idüll, et süda hakkab
läikima. Peale kõige muu on üsna tõenäoline, et
Peteril on tänu sellele jamale eluks ajaks märk küljes. Kui ta
peaks kunagi mingi ime läbi päris omaenda loominguga lavale astuma,
vilistab mõni vindine väikeettevõtja ta niikuinii välja
ja nõuab ikka Ipanemat. Täitsa kahju noorest inimesest.
2
Lauri Tikerpe
